Käesolevas sügises on midagi äärmiselt erilist. See on kuidagi liiga kaunis. Mida ütleb meile vanarahvatarkus sõna "liiga" kohta? Kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis see ei olegi tõsi. See on lihtsalt kaetud imekauni kestaga, kuid mida see endas peidab, see on juba hoopis teine must müsteerium.
Samamoodi on ka inimsuhetes. Mõnikord tundub keegi meile äärmiset toreda ja meeldivana. Olles teda aga pikemalt jälginud, ei saa me enam aru temast ja ta elukorraldusest. Äkitselt tundub tema ja temaga seonduv nii ebareaalne, ebaloogiline ja nii võlts. Inimesi on erinevaid ja me ei peagi kõiki mõistma. See oleks äärmiselt kurnav ka, ilmselt. Inimesed on erinevad, nad on vahel väga kummalised ja me ei peagi kõigile meeldima. Samamoodi ei pea kõik meile meeldima. See aga ei tähenda, et me ei võiks nende suhtes olla vähemalt tolerantsed.
Võib-olla see kummaline ja meie jaoks ebaloogiliselt käituv inimene on vaid esmapilgul selline. Meil on võimalus anda sellele inimesele võimalus. Ei, see inimene ei pea midagi tõestama ega meile näitama. Ta ei pea tõestama, et ta ei ole kummaline. See kummaline olend on saanud võimaluse olla osa meie elust. Ja meil on seetõttu võimalus teda tundma õppida ja aru saada, et asi polnudki selles, et tema oli kummaline, vaid asi oli hoopis selles, et me tegime ennatlikke järeldusi. Sellega, et me anname kellelegi võimaluse, anname tegelikult endale võimaluse teist inimest tundma õppida.
Väga lihtne on käega lüüa, eriti kui see puudutab teist inimest. "Ta käitub minuga halvasti, miks peaksin mina tema suhtes parem olema?" Jah, selline küsimus võib tekkida ka kõige tolerantsemal ja südamlikumal inimesel, sest igal inimesel on mingi annus, mida ta saab anda. Ja kui ta on kõik andnud ning energia on üksi tuuleveskitega võitlemisest otsa saanud, siis tekivadki sellised küsimused.
Kunagi keegi küsis minu käest: "Kes olen mina, et teise inimese suhtes alla anda?"
Mõnikord juhtub aga selline kurvem asi, et inimene, kelle suhtes me alla ei andnud, andis meie suhtes alla. Inimene, kelle pärast me võitlesime üksi tuuleveskitega. Inimene, kes pani meid pidevalt endalt küsima: "Kes olen mina, et teise inimese suhtes alla anda?". Ta annab alla, öeldes, et tal pole meid enam oma ellu vaja. Või et ta ei taha meid enda ellu enam. Puudub ka selgitus, mis aitaks meil tema käitumist mõista.
Loomulikult tekitab see meis pahameelt, pettumust ja muid väsitavaid negatiivseid tundeid. Võib-olla tekitab see viha. Ükspäev need emotsioonid leebuvad ja siis, me kas tunneme veel pikalt midagi negatiivset selle inimese suhtes kuni ei tunne enam midagi, või me hingame vabalt, laseme sel minna ja tunneme selle inimese suhtes endiselt positiivseid tundeid. Küsimus on selles, kumb variant on meie enda tervisele parem. Ilmselt viimane. Küll aga tuleb negatiivseid emotsioone ette mõlemal juhul ja nendega tuleb tegeleda. Nendega tuleb tegeleda, et saaksime ükspäev vabalt hingata ja olla vabad. Ning ühel päeval, kui seda inimest näeme, siis naeratame talle, sest me ei tea, miks ta käitus nii nagu käitus. Võib-olla oli tal selleks jube hea põhjus? See jääb meile selgusetuks, aga me ei peagi teadma vastuseid kõikidele küsimustele. Aga ma laseme sel minna, usaldades teda, inimest, kelle pärast võitlesime tuuleveskitega. Me usaldame tema otsust. Ja kuigi me teame, et suure tõenäosusega ei ole me enam kunagi suutelised tema pärast tuuleveskitega võitlema, siis me naeratame ikkagi. Naeratame, sest see võitlus on läbi.
