Andestus. Andestamine. Andestuse palumine.

Meil on rada, mida mööda käime. Kuskil väljas on roheliste mahlaste lehtedega puu, mis toodab pidevalt õhku. Me hingame seda õhku, mida tema toodab. Kui teeme endale liiga, peaksime andestust paluma just selle puu käest. Tema annab meile eluks vajalikku õhku ja meie ei hinda seda piisavalt. Andestamine on osa meie rajast. See on osa meie valust, kannatustest. Teisest külejst on see osake meie õnnest. Puud toodavad õhku, pole ilus end piinata ja sellega oma eluaega lühendada.

Vabanduse palumine tähendab, et me tõesti kahetseme midagi. Me tunneme, et oleme teinud midagi valesti ja peame seda tunnistama mitte ainult endale, vaid ka inimesele, kellest vabandust palume. Inimesed, kes on loomult iseseisvad ega soovi kelleltki abi paluda, võivad kogeda suutmatust vabandada. Need sõnad lihtsalt ei tule üle huulte. Võimalik, et nad püüavad vabandada kuidagi teistmoodi. Aga olles pikalt iseseisev olnud ja ainult iseendale lootnud ning üksi hakkama saanud, on raske ühel hetkel maha istuda ning tunnistada, et nad on midagi valesti teinud. Nemad. Nemad, kes on ise hakkama saanud. Nad tunnenvad justkui oleksid nad ebaõnnestunud. Vabandamine võib nende jaoks olla piinarikas ka seetõttu, et see tundub neile enda alla surumisena, alandamisena. Kuigi nende loogline mõistus sealjuures neile vastupidist väidab. Suure tõenäosusega tunnevad nad end pärast vabandamist siiski hästi - see oli nende jaoks eneseületus. 

Andestamine on midagi enamat kui vabandust palumine. Tundub justkui hõlmaks ta rohkem ja sügavamaid tundeid. Me vabandame pigem väiksemate asjade eest. Andestust palume tegude pärast, mis oleme valesti teinud. Tegude pärast, mille tõttu keegi teine on haiget saanud, pettunud ja tundnud teisi negatiivseid tundeid. Andestamine on vajalik mõlemale poolele. Üks, kes palub andestust ja teine, kes andestab, kui andestab. Andestamine võib aga erinevalt aega võtta kaua, olenevalt teost. Mitte lihtsalt nädalaid ja kuid, vaid isegi aastaid. Andestamine on midagi sellist, mida ei saa peale suruda. Keegi ei saa tulla meile ütlema, et "noh, mine palu andestust nüüd ja saame kõik kenasti edasi minna oma eluga". Andestamine on tugevalt seotud meie sisemise arengu, meie emotsionaalse seisundi ja tunnetega. Tunnetega selle inimese ja enda suhtes. Andestamine toimub meie enda südames. See on lihtsalt üks pikk protsess, mis toimub aeg-ajalt justkui nähtamatult, aja loori taga. Andestamise protsess lõpeb hetkel, mil me südames tunneme, et nüüd ongi kõik, me oleme tõeliselt edasi läinud, me oleme aru saanud, miks juhtus, mis pidi juhtum ja me oleme andeks andnud. See on hetk. Üks mõistmise hetk, justkui väljahingamine. Me tunneme, et nüüd. Nüüd oleme andestanud. Andeks andnud ja edasi läinud. Valu ja piin ei hoia meid enam emotsionaalses puuris kinni. Me saime vabaks, ja mis väga oluline - me lasime teise inimese vabaks. See siiras naeratus tema näol, mis kerkib esile, kui ta on aru saanud, et me oleme andestanud... see siiras naeratus on ilus. See on vabadus, rõõm, väljahingamine.