Lapsed ja kingitused

Jõulud, sünnipäevad, kooli lõpud – lapsed armastavad kingitusi. Neile võivad kingituste juures meeldida erinevad asjad – selle paberist lahtiharutamine, üllatusmoment, ootus, kingitus ise, selle sümboolne tähendus – kuid neile meeldib kingitustega seonduv. Nad tunnevad, et neid on meeles peetud ja neid armastatakse. Siiski, on lapsi, kelle jaoks on kingitused palju olulisemad kui teiste jaoks.

Kingituse all peetakse silmas peamiselt asju, just nimelt asju. Midagi, mida saab käega katsuda. Jah, kingituse puhul ei ole oluline selle rahaline, vaid emotsionaalne väärtus. See võib olla kivi või teokarp mererannast, aga see võib olla ka midagi hoopis suuremat. Inimese jaoks on kõige suuremaks kingituseks kohalolek. Jah, kohalolek, kuid see ei ole lihtsalt teise inimese jaoks olemas olemine. Kohalolek tähendab, et me veedame inimesega aega. See tähendab, et kui tal on raske, siis me istume tema juures, oleme lihtsalt olemas. See tähendab nii vaimset kui füüsilist kohalolekut. Inimesel peab tekkima tunne, et tema jaoks ollakse alati olemas. Ta peab tundma, et võib alati selle inimese poole pöörduda ning too on temaga suhtlemise suhtes avatud.

Tänapäeva kiire elutempo juures kipuvad vanemad lastega veetmata jäänud aega korvama kingitustega. Tuuakse uusi mänguasju, püütakse uue mobiiltelefoni abil lapse tuju parandada ja suhteid lappida. See pole aga õige, kuna koos veetmata jäänud aega ei saa millegagi korvata. Jah, hetkeks teeb see lapse rõõmsaks, et sai uue mänguasja. Aga kui lapsel on valida, kas vanema kohalolek või uus arvuti, siis suure tõenäosusega valib ta vanema kohaloleku. Mõlemad on suured kingitused, kuid üks neist on lapse jaoks äärmiselt oluline. Kui aga lapse emotsionaalne paak on nii tühi, et tal on vanemate vastu tekkinud negatiivsed emotsioonid, siis ilmselt valib ta ikkagi arvuti. Siis läheb vanematel aega, et lapse süda uuesti võita. See kõlab imelikult – võita uuesti omaenda lapse süda – aga just nii see on. Kui jätame tähelepanuta inimesed, kes on meie jaoks olulised ja kellele me olulised oleme, siis ühel hetkel on nad emotsionaalselt nii tühjad, et ei tunne meie suhtes positiivseid tundeid. Siis tuleb aga meil endal palju vaeva näha, et laps uuesti naeratama saada. Sellise suhte parandamine võib aega võtta nädalaid ja kuid, aga paranemismärke näeme sel teel kindlasti.

Kingitustega ei saa me korvata ühiseid vestlusi, puudutusi, kallistusi ja lapse eest hoolitsemist. Kingituste abil ei saa korvata me seda, et ei aidanud last koolitöödes. Me ei saa korvata ühiseid korvpallimänge, jalutuskäike ja piknikke. Me ei saa korvata lapse juhendamata ja julgustamata jätmist.

Kui lapse armastuse keeleks on kingitused, siis suure tõenäosusega hoolib ta kõikidest kingitustest ning need on üldjuhul tal hästi hoitud ja kindlas koha. Ilmselt näitab ta pidevalt oma koolikaaslastele ja külla tulijatele oma kingitusi. Kingitused on lapse jaoks küll olulised, kuid siiski vajab ta, et vanemad räägiksid temaga ka teistes armastuse keeltes. Ta vajab, et vanemad tunneksid huvi tema tegevuste ja huvide vastu. Ühiselt veedetud aeg on ka tema jaoks oluline.

Lapsed ja kvaliteetaeg

Kvaliteetaeg tähendab eelkõige seda, et lapsele pööratakse jagamatut tähelepanu – keskendutakse vaid temale. Seetõttu ei ole lapsel kasu sellest, kui mängime temaga söögitegemise ajal – vahepeal segame suppi või vaatame kartuleid – vaid pigem tuleks lapsega mängida kas enne või pärast söögitegemist. Uskuge, kartulil ja supil on siiralt ükskõik, kui samal ajal telefoniga räägite või nõusid pesete, aga lapse jaoks on oluline saada jagamatut tähelepanu.

Võib-olla lapse armastuse keel ei olegi kvaliteetaeg, kuid ta siiski vajab vanemate jagamatut tähelepanu. Veelgi enam, kui lapsed käituvad lapsepõlves halvasti, siis võivad nad vaid püüda vanemate tähelepanu saada. Laste jaoks näib ka negatiivne tähelepanu parem kui mittemingisugune tähelepanu.

Kui küsida lapselt, kuidas ta teab, et ta vanemad teda armastavad ja ta vastab teile „Seepärast, et nad teevad minuga igasugu asju koos“ või midagi sarnast, võib see olla märk sellest, et lapse armastuse keel on kvaliteetaeg. Kvaliteetaja puhul ei olegi oluline tegevus, vaid see, et ollakse koos. Tehakse asju koos.

Mida vanemaks saab aga laps, seda keerulisem on temaga aega veeta. Kui laps alles õpib roomama ja käputama, siis me saame kas või põrandal tema kõrval istuda. Kui ta õpib esimesi samme, saame tema juures olla ja teda toetada. Kui aga laps läheb kooli, tekivad koolivälised tegevused ning laps veedab üha vähem aega kodus. Lisaks võivad need koolivälised tegevused olla sellised, millest meie kuidagi osa võtta ei saa või ei oska. Veelgi raskem on aega leida aga siis, kui lapsi on mitu. Pidage meeles, et see, kui ema mängib kolme lapsega lauamängu, ei ole kvaliteetaeg. Ema peab leidma iga lapse jaoks individuaalselt aega, mis on äärmiselt oluline lapse emotsionaalse arengu suhtes.

Kvaliteetaja üheks oluliseks osaks on silma vaatamine. Pilk, millega last vaatame, peaks olema hooliv ja armastav, meeldiv. Kui vaatame last armastava pilguga vaid siis, kui ta meile headmeelt valmistab, ei ole see märk tingimusteta armastusest. Kui laps aga saab mingi pahandusega hakkama, siis peaksime püüdma talle läbi meeldiva pilgu mõista anda, et armastame teda kõigest hoolimata.

Lapsed tunnevad emotsioone ja tundeid nagu täiskasvanudki. Kvaliteetaja üheks aspektiks on teise inimese tunnete ja mõtete vastu huvi tundmine. Lapsedki vajavad, et nende emotsioonide, tunnete, mõtete, soovide ja unistuste vastu huvi tuntakse. Loomulikult on mõned lapsed avatumad kui teised ja sama kehtib ka täiskasvanute puhul. Samas, tuleks meeles pidada, et muredest, probleemidest ja tunnetest rääkimine saab alguse kodust. Mingil määral on seda siiski võimalik õpetada. Kui laps on harjunud oma siseelust rääkima, teeb ta seda ka tulevikus, kui loob erinevatet tasanditel inimsuhteid. Ühtlasi on ta sellisel juhul suure tõenäosusega emotsionaalselt terve inimene.