Kas soovid vastu võtta väljakutse?

Meie ümber on väga mitmeid erinevaid inimesi, kellel on ühelt poolt väga erinevad mured ja soovid, kuid teiselt poolt jällegi väga sarnased. Tegelikult ju kes meist siis ei sooviks kaaslaste heakskiitu, vahel mõnda kallistust, üllatuseks kingitust ja seda mitte ainult mõne tähtpäeva puhul, kvaliteetvestlust, mis ei peagi kestma kauem kui 15 minutit päevast, ja et keegi meie eest midagi ära teeks. Need kõik soovid annavad rangelt mõista iga armastuse keele põhilisest sisust.

Tänavatel, tööl, ühistranspordis - kõikjal võib märgata inimesi, kelle näoilme reedab meile, et midagi on puudu. Võib-olla üldiselt on kõik olemas, kuid just tänases päevas on midagi puudu. Miks siis mitte pakkuda meid ümbritsevatele kaaslastele seda midagi, mis neil on puudu. Kuna inimene vajab, et temaga kõneldaks armastusest ja hoolimisest kõigis viies keeles, siis ei saa keegi meist mööda panna, kui valime vaid ühe, et rõõmustada oma kolleegi, tuttavat, naabrit või lihtsalt võõrast inimest.
Siinkohal esitan kõigile lugejatele väljakutse kõneleda kellegi rõõmustamiseks mõnes armastuse keeles. Toon ka mõned näited:

*tunnustussõnad - kirjuta post-it paberile või jäta lihtsalt mõni kirjake komplimendiga kellelegi kohta, kus ta selle kindlasti leiab; kasuta viisakussõnu - ole tänulik ja täna inimesi; anna kolleegile selgelt mõista, et ta oma tööd hästi teeb; saada sõbrale sõnum, milles ütled talle midagi positiivset...
*kvaliteetaeg - helista vanale tuttavale või sõbrale, kellega pole ammu suhelnud ning küsi, kuidas tal elu on läinud, las tal selles pikalt rääkida, kuid ole sealjuures kuulamisel aktiivne - küsi juurde ja näita välja huvi; kutsu keegi jalutama või kohvi jooma.
*füüsiline puudutus - kallista tuttavat, sõpra või töökaaslast - usu, ta on selle ära teeninud; silita kellegi selga, andes mõista, et oled tema jaoks olemas ning toetad teda; riiva mõnda lähedast inimest möödaminnes; silita kellegi juukseid; paita kellegi pead.
*teenimiskunst - hommikune kohv on kolleegile tõenäoliselt suureks rõõmuks - tee talle see tass kohvi; abista kedagi ükskõik mida tehes - valmista õhtusöök, pese nõud, korista, vii prügi välja, jaluta koeraga; aita kolleegi tema töös - võib-olla on tal raske päev ning vajab abi ja võib-olla kunagi on ta ka sinule abiks, tänulik on ta kindlasti.
*kingitused - lihtsalt vii kellelegi maiustusi või lilli, lihtsalt niisama; vii sõbrale mingi vana foto, mis meenutaks teie ühiseid koosveedetud aegu; ole kellegi jaoks olemas, kes sind vajab - pea meeles, et kohalolek on kõige suurem kingitus, mida inimene endast anda saab.

Armastuse keeles kõneledes tuleb olla loominguline. Variante on nii palju ja nn sõnu, millega kõneleda, on määramatu hulk. Miks mitte võtta vastu väljakutse ja proovida kellelegi naeratus näole tuua? Kas on üldse kedagi, kes poleks seda naeratust väärt? Vaevalt.

Iga luku avamiseks on õige võti... või vähemalt õige lähenemine

Inimene on tõeliselt huvitav ja inimlikult karismaatiline olevus. Mõnikord on justkui imelihtne aru saada, mida teine inimene mõtleb või tunneb, kuid siis aga on olukordi ja inimesi, kelle puhul ei oska kohe mitte midagi öelda ega mõelda. On ju olemas avatumaid ja kinnisemaid inimesi, kuid siinkohal ei tohiks unustada, et on ka naturaalselt avatud inimesi, kes on end sulgenud ja seetõttu üha kinnisemaks muutunud. Kuidas aga avada end inimesele, kes on end kõigi ees sulgenud. Kas üldse avada?

Mõnikord on ikka juhtunud, et mingi inimene hakkab meeldima. No mitte päris „mingi inimene“, vaid keegi vastassoost (või samasoost), kellega tekib füüsiline tõmme. Kõik on justkui kena ja tore, siis aga tabab meid küsimus, et kuhu edasi ja kas üldse? Selline küsimus võib tekkida mitmel põhjusel, kuid hetkel lahkame sellest ühte: emotsionaalset lähedust. Emotsionaalne lähedus on tõenäoliselt iga inimese jaoks mõnevõrra erinev, kuid mina pean silmas ühel vaimsel lainel olemist, mis tähendab turvatunnet oma unistustest, soovidest, mõtetest, saladustest ja uskumustest rääkimist. See on turvaline tunne, mis annab mõista, et meie soove, unistusi, mõtteid, saladusi ja uskumusi soovitakse kuulda ning seda tolerantses ja mõistvas keskkonnas.

Võiks ju arvata, et füüsilise tõmbega kaasneb mõne aja pärast armumine. Aga mis siis, kui ei kaasne? Kui ongi vaid füüsiline tõmme ja soov mitte lahti lasta inimesest. Samas selle soovi põhjust ei osata ka endale öelda. Miks siis armumine ei kaasne? Võiks arvata, et emotsionaalse läheduse puudumise pärast. Kuidas aga seda saavutada, kui üks pool on end maailma ees sulgenud ning teine ei suuda end avada inimesele, kes talle end ei ava. Kõlab nagu klassikaline surnud ring. Võib-olla peaks üksteisele avamine minema sujuvalt ja lihtsalt nagu armunutel ja filmides. Teisalt aga alati ei lähe see nii. Kui aga siiski on soov mitte lahti lasta inimesest, siis tuleks end kokku võtta ning püüda leida võimalusi emotsionaalse läheduse mittevältimiseks vaid selle nautimiseks.

Põhimõtteliselt võib enda ja teise inimese avamisel läheneda armastuse viiest keelest. Lähtuvalt armastuse viiest keelest (kvaliteetaeg, füüsiline puudutus, teenimise kunst, kingitused, tunnustussõnad) tuleb läheneda vastavalt sellele, mis teise inimese jaoks annaks mõista, et temast hoolitakse ja tema jaoks soovitakse olemas olla. Tuleb kindlasti meeles pidada, et enda avamine teisele ei käi niivõrd lihtsalt, selleks tuleb luua keskkond, milles inimene tunneb, et temast hoolitakse ka siis, kui avaldab endast midagi, mille üle just uhke ei olda. Kes siis keskkonna looma peaks? Vahet pole kumb, aga ühel tuleb see ette võtta, sest kui üks inimene end avab, siis annab see teisele mõista, et ka tema võib end avada. Seetõttu on mõistlik läheneda inimesele tema armastuse keeles.

Küsimus on vaid selles, et kui inimene end ei ava, siis kuidas me saame teada, mis on tema armastuse keel, milles temaga kõneleda, et ta end avaks. Järjekordne klassikaline surnud ring. Üks võimalus on rääkida kõigis viies keeles, midagi ikka täppi läheb. Teiselt poolt on aga soovitatav vaadelda, millises keeles ta meiega ja oma lähedastega räägib.

On küll võimalik, et kinnine inimene end avab ja seeläbi ka end leiab. Tuleb vaid olla kannatlik ning luua keskkond, milles inimene end turvaliselt ja hoolituna tunneb.

Sarviline pettumus või vikerkaarevärviline armumine?

See kõik algab millestki lihtsast, väiksest... näiteks silmapilgust, naermisest, lõhnast, sõnast, suudlusest, tantsust... millestki üsna lihtsast ja igapäevasest. Võib-olla ei saa me ise sellest alguses arugi, sest see tuleb kaunis ootamatult. Paljud asjad tulevad ootamatult... head, halvad, põnevad, naljakad... kõige mõnusamad ja suuremat elamust pakkuvad asjad tulevad ootamatult. 

Armumine on tõepoolest üks kummaline asi. Tõenäoliselt juhtub see üsna ootamatult ja põnevalt. Emotsioonidega. Kõik tundub järsku äärmiselt põnev, me tunneme energiavoolu, kui see inimene meiega suhtleb. Me tunneme joovastust. Adrenaliini. Me oleme justkui teises maailmas, lootusrikkamalt, õnnelikumalt. Inimesed tunduvad meile kaunimad ja paremad kui varem. Asjad tunduvad ilusamad, nende jooned erilised ja värv erksam. Sündmused pakuvad meile suuremat naudingut ja me armastame justkui kõiki pisiasju enda ümber. Tundub, et elu käibki lihtsalt, liblikad ja lõõtsapill. Küsimus on vaid selles, kuivõrd õigetel alustel toimub see armumine.

Selge on see, et armumine on imeline protsess, mis paneb meie keha tootma nn õnnehormooni. Meil ongi rohkem energiat, entusiasmi ja tegutsemisvalmidust. Me olemegi rõõmsamad ja elu tundubki palju ilusam. Me tunneme, et saame kõigega hakkama, mis iganes meid ka ei tabaks. Aga elu lajatab meid ikka ja jälle millegagi. See teebki elu müstiliseks ja põnevaks, hurmavaks. Me ei tea kunagi, mis meid ees ootamas. Kes meid ootab ja millised sündmused. See on näitlikult kokteilide joomine, me ei tea kunagi, mis pärast esimest klaasi juhtuma hakkab. Mis pärast teist klaasi juhtub? Ja mis saab pärast kolmandat. Me laseme end vabaks ja asjad hakkavad juhtuma. Seda kõike võiksime muidugi suuta ka alkoholita, kuid paljud seda siiski ei suuda. Armumine on nagu joobes olek. Bioloogiliselt on selline nähtus kasulik ja mõnus. Kellele siis ei meeldiks see justkui mitte kuskilt tulev lisaenergia, põnevus, joovastust elust ja teisest inimesest?

Aga millistel alustel toimub armumine ja kas see tegelikult on armumine vaid tühipaljas mõnus vaimustus inimesest, millest võib välja kasvada kas sarviline pettumus või vikerkaarevärviline armumine? 

Mingil hetkel tabame end naermast kõige tobedamate naljade üle, millest me tavaliselt isegi välja ei tee, või mõtleme "issand, mida nalja?". Aga me oleme kellestki vaimustuses ja me naerame. Me muutume selle inimese juuresolekul närvilisemaks, mitte halvas mõttes, vaid selles mõttes, et naeratame tobedalt, näpime oma juukseid, meie mõtted tiirlevad oma välimuse ümber, kujutelmad hakkavad silme ees jooksma justkui romantiline film, ja vahel me isegi ei kuule, mida teine inimene räägib, lihtsalt istume oma "mullis" nagu oleks meie pea kohale loor tõmmatud. Mis meile siis selle inimese juures meeldib? Selge on see, et kui nn füüsilist tõmmet pole, siis ei ole armumine nii kerge tulema. Sellisel juhul võtab see aega. Päris palju aega. Aga tavaliselt saab kõik alguse füüsilisest tõmbest, mis on tekkinud kas silmapilguga, ühe vestluse või naermisega (tavaliselt silmapilguga)... ja ma ei tahaks mõelda, et see tõmme tekib teise inimese riietusest või rahakoti paksusest. Rahakottides on tegelikult tavaliselt vähe raha, enamus on vaid tšekid, päriselt ka... ja panga- ja visiitkaardid. Raha on tänapäeval ikka pangakontol ja seda on silmapilgust raske tuvastada palju seal on.

Aga küsimus on kas see füüsiline tõmme on vaid vaimustus, lähedusvajadus, üksindus? Millest see tegelikult tekib? Kas me armume mõttesse, et me pole üksi ja meil on vajadus teise inimese läheduse järele? Või armume tema välimusse? Või naeratusse? Sõnakasutusse? Verbaalsetesse võimetesse? Energiasse?

Inimesed kiirgavad energiat ja erinevad inimesed taluvad erinevad energiat. Me leiame enda ümber inimesed, kelle energia on meie omaga sobilik, kas siis ühel või teisel põhjusel. Ja millal me üldse saame öelda, et oleme armunud? Kui liblikad on kõhus? Ei, need liblikad on vaid füüsilisest tõmbest, see aga ei ole armumine. Meile peab inimese juures ikka midagi veel meeldima? Kas me üldse näeme tänapäeval, et keegi on ideaalne? Pigem võib-olla otsime inimesed häid omadusi, mis tema vigu korvavad? Keegi pole täiuslik. Kes on ühe külje pealt suurepärane, ei pruugi seda teiselt küljelt olla. 

Armumine või vaimustus? Mõlemad viivad meid endaga kaasa, kui me seda vaid laseme. Küsimus on selles, kui kaugele me end sel viia laseme? Armumine on küll tõepoolest hea ja see on tunne, mille pärast on elu ilusam ning see on väärt tundmist, ootamist ja vastuarmumist. See on väärt isegi seda, et ühel hetkel tabame end kuulamast vanakooli armastuslugusid ja vaatamast (ja nautimast!) klassikalisi armastusfilme, mida me tavaliselt eriti ei vaata. Aga vaimustus? Palju on see väärt? Mis on selle hind ja kaugele me laseme sel end viia?

Vaimustus on üldiselt positiivne mõiste, kuid ta ei ole võrde armumisega. On sarnane, aga mitte võrdne. Pigem tundub, et vaimustus eelneb armumisele ja kahjuks on meil raske neil kahel vahet teha. Armumine on aga sügavam ja suurem mõiste. See pole lihtsalt pidev naeratamine, lõbus tuju ja piiramatuna tunduv energialaine.