Iga luku avamiseks on õige võti... või vähemalt õige lähenemine

Inimene on tõeliselt huvitav ja inimlikult karismaatiline olevus. Mõnikord on justkui imelihtne aru saada, mida teine inimene mõtleb või tunneb, kuid siis aga on olukordi ja inimesi, kelle puhul ei oska kohe mitte midagi öelda ega mõelda. On ju olemas avatumaid ja kinnisemaid inimesi, kuid siinkohal ei tohiks unustada, et on ka naturaalselt avatud inimesi, kes on end sulgenud ja seetõttu üha kinnisemaks muutunud. Kuidas aga avada end inimesele, kes on end kõigi ees sulgenud. Kas üldse avada?

Mõnikord on ikka juhtunud, et mingi inimene hakkab meeldima. No mitte päris „mingi inimene“, vaid keegi vastassoost (või samasoost), kellega tekib füüsiline tõmme. Kõik on justkui kena ja tore, siis aga tabab meid küsimus, et kuhu edasi ja kas üldse? Selline küsimus võib tekkida mitmel põhjusel, kuid hetkel lahkame sellest ühte: emotsionaalset lähedust. Emotsionaalne lähedus on tõenäoliselt iga inimese jaoks mõnevõrra erinev, kuid mina pean silmas ühel vaimsel lainel olemist, mis tähendab turvatunnet oma unistustest, soovidest, mõtetest, saladustest ja uskumustest rääkimist. See on turvaline tunne, mis annab mõista, et meie soove, unistusi, mõtteid, saladusi ja uskumusi soovitakse kuulda ning seda tolerantses ja mõistvas keskkonnas.

Võiks ju arvata, et füüsilise tõmbega kaasneb mõne aja pärast armumine. Aga mis siis, kui ei kaasne? Kui ongi vaid füüsiline tõmme ja soov mitte lahti lasta inimesest. Samas selle soovi põhjust ei osata ka endale öelda. Miks siis armumine ei kaasne? Võiks arvata, et emotsionaalse läheduse puudumise pärast. Kuidas aga seda saavutada, kui üks pool on end maailma ees sulgenud ning teine ei suuda end avada inimesele, kes talle end ei ava. Kõlab nagu klassikaline surnud ring. Võib-olla peaks üksteisele avamine minema sujuvalt ja lihtsalt nagu armunutel ja filmides. Teisalt aga alati ei lähe see nii. Kui aga siiski on soov mitte lahti lasta inimesest, siis tuleks end kokku võtta ning püüda leida võimalusi emotsionaalse läheduse mittevältimiseks vaid selle nautimiseks.

Põhimõtteliselt võib enda ja teise inimese avamisel läheneda armastuse viiest keelest. Lähtuvalt armastuse viiest keelest (kvaliteetaeg, füüsiline puudutus, teenimise kunst, kingitused, tunnustussõnad) tuleb läheneda vastavalt sellele, mis teise inimese jaoks annaks mõista, et temast hoolitakse ja tema jaoks soovitakse olemas olla. Tuleb kindlasti meeles pidada, et enda avamine teisele ei käi niivõrd lihtsalt, selleks tuleb luua keskkond, milles inimene tunneb, et temast hoolitakse ka siis, kui avaldab endast midagi, mille üle just uhke ei olda. Kes siis keskkonna looma peaks? Vahet pole kumb, aga ühel tuleb see ette võtta, sest kui üks inimene end avab, siis annab see teisele mõista, et ka tema võib end avada. Seetõttu on mõistlik läheneda inimesele tema armastuse keeles.

Küsimus on vaid selles, et kui inimene end ei ava, siis kuidas me saame teada, mis on tema armastuse keel, milles temaga kõneleda, et ta end avaks. Järjekordne klassikaline surnud ring. Üks võimalus on rääkida kõigis viies keeles, midagi ikka täppi läheb. Teiselt poolt on aga soovitatav vaadelda, millises keeles ta meiega ja oma lähedastega räägib.

On küll võimalik, et kinnine inimene end avab ja seeläbi ka end leiab. Tuleb vaid olla kannatlik ning luua keskkond, milles inimene end turvaliselt ja hoolituna tunneb.