Pühapäev, 4. august 2013

Ma tean, mis on Sinu armastuse keel, aga mida ma selle teadmisega peale hakkan?

Armastuse keel on meile sündides kaasa antud. See võib küll teismeeas muutuda, kuid ei pruugi. Veelgi enam, armastuse keel pole kuidagi geenidega seotud. See lihtsalt on. Igaühel meist see lihtsalt on, olenemata, kas meie vanematel on sama keel või mitte. Küll aga oleneb suuresti keskkonnas see, milliseid keeli me rääkida oskame. Lapsena õpime väga palju oma vanemate pealt. Õpime nende käitumisest, kõnemaneeridest, hääletoonist. Kui vanemad on aga omavahel tuimas või külmas suhtes, ei pruugi me õppida, kuidas rääkida füüsilise puudutuse või tunnustussõnade keeles.

Sõnadel on liikumapanev jõud, olenemata siis, kas räägime inimesega, kelle armastuse keeleks on tunnustussõnad või mitte. Võib-olla on hea mõte öelda inimestele rohkem häid asju. Võib-olla on vahelduseks päris huvitav näha nende reaktsiooni, kui täname neid ka pisikeste asjade eest. Väikestest asjadest saavad kõik alguse. Tänada inimest, et ta tuli külla; et ta oli olemas; et ta telefonile vastas. Tänada iga hea sõna eest. Tänada naeratuse ja hea tuju eest. Tänada jagamise eest. Võib-olla märkab ka teine inimene siis, et me oleme ka pisikeste asjade eest tänulikud. Tema on positiivne. Meie oleme positiivsed. Võib-olla saab tema sellest jõudu teha veel pisikesi asju või võtta hoopis midagi suuremat ette.

Mis eelised annab meile teadmine oma lähedaste armastuse keeltest? Esiteks pole vajalik inimesele hakata enam erinevat pidi lähenema – me juba teame, kuidas see kõige efektiivsemalt toimib. Teiseks, on meil kõige siiram ja väljendusrikkam võimalus näidata lähedastele, et neist hoolime. Las nad tunnevad, et me oleme nende jaoks alati olemas. Las nad tunnevad, et armastame neid. Kolmandaks, see annab meile endale hea tunde. Enam ei pea mõtisklema mitmete kommentaaride ja ütluste pärast – me juba teame, miks meie pihta kriitikat tehti. Inimeste sees on selline emotsionaalne paak nagu kütusepaak – ka see vajab aeg-ajalt täitmist, kuna armastusega ei saa nii, et korra ütled, et armastad ja siis enam ei peagi midagi tegema. Paak on täis. Aga ei ole. See pakk on hetkeks täis vaid tunnustussõnade inimestel. Eestlastel on ikka kombeks öelda „ma ju 10 aastat tagasi ütlesin, et armastan sind, kui midagi muutub, siis ma annan teada“. Kahjuks ei piisa sellest. Inimesed tahavad seda rohkem kuulda, nad vajavad neid sõnu.

Armastuse viis keelt ei ole selleks, et otsida neist välja, milline sobib meie kaaslasele ning rääkida siis temaga vaid selles keeles. Jah, see on kõige olulisem – primaarne armastuse keel – kuid me tahame, et aeg-ajalt räägitakse meiega kõikides keeltes. Armastuse viis keelt on head, seletamaks, miks me vahel inimsuhetes käitumine nii nagu me käitumine. Tavaliselt me ei ütle, „ma ei tunne, et sa mind armastaks“. Ei. Me ütleme hoopis „sa ei too mulle kunagi lilli“ või „sa oled abielus oma arvutiga“ või „sa kunagi ei märka, et ma olen juuksuris käinud“. Me ei räägi tunnetest, vaid teeme etteheiteid ning loodame siis, et teine inimene saab sellest imehästi aru. Aga ei saa. Pealegi, etteheited viivad armastatud inimesed meist kaugemale, eemale. Etteheited tõrjuvad armastust. Tunnetest rääkimine muudab meid teineteisega lähedamaks ning ehk annab meile endalegi selgust oma käitumise suhtes.


Loomulikult ei ole olemas ideaalseid suhteid. Aga on olemas ideaal, mille poole pürgida. Miks siis mitte anda suhtele hoopis teine tähendus? Suhtes ei olda suhte pärast, lihtsalt seepärast, et suhtes olla. See tekitab meis vaid kibestumust. Suhtes saab õnnelikult olla vaid ühel põhjusel – armastusest teise inimese vastu. Ja armastusest enda vastu, sest kes meist siis armastab end nii vähe, et ei luba endal tunda neid imelisi tundeid, mida toob endaga kaasa armumine ja armastus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar