Millest see kõik algab?

Varemalt on kaunis põgusalt juttu olnud armumisest ja armastusest ning nende erinevusest. Millest siis armumine alguse saab? Mõnikord inimesed otsivad endale sobivat kaaslast. Nad tõesti otsivad, neil on isegi kriteeriumid välja mõeldud, mis sellele inimesel olema peaks. Aga selline plaanipärane ja läbimõeldud otsimine ei toimi. Armumine lihtsalt juhtub, siis kui me seda kõige vähem oodata oskame. Armunine ei küsi, kas meil on karjäär või eelmine suhe pooleli. Kui ta meid enda mulli sisse tõmbab, siis seal me ka oleme. Selle mulli sees on unustatud kõik nimekirjad, ette seatud kriteeriumid, kogu maailm. Miski ei oma suuremat tähtsust, kui aeg, mis veedetakse koos kallimaga.

Armumine kas on või ei ole. See ongi täpselt nii lihtne. Ja peakski olema just täpselt nii lihtne. Kas tahame iga minut olla selle inimesega koos või mitte. Kui juba armumise faasis tekivad kahtlused  - „me peaksime aeglasemalt võtma“ või „meie vahel on füüsiline tõmme, aga vaimset ei ole“ või olete  kindlasti kuulnud väljendit „asi pole sinus, asi on minus“, - siis on targem asi lihtsalt lõpetada. Armumise faasis ei tohiks olla kahtluseid ja kui need tekivad, siis järelikult ei ole asi õige. Küsige endalt, kas ma tahan selle inimesega koos olla? Kas ma tahan selle inimese heaks kõik teha? Kas ma tunnen kehas värinaid, kui mõtlen tema öeldud sõnadele, mis mulle erilised olid? Kas mälestused koos veedetud ajast jooksevad tihti mu mõtetest läbi? Kas aeg on tühine ja olematu, kui temaga koos olen? Ja võib-olla ei peagi endalt neist asju küsima? Mida te tunnete? Kas tunnete tema suhtes romantilisi tundeid või mitte? Nautige seda aega, kui tunnete neid tundeid. Laske sel kõigel minna ning minge sellega kaasa. Selle mulliga. Üks päev tabab teid nagunii reaalsus – kui armumise faas möödas – ning siis saate teha selle raske valiku: kas armastada või mitte?

Kui armudes tekivavd kahtlused, ei tule sellest suure tõenäosusega nagunii midagi välja. Ärge hoidke teist inimest kinni. Laske tal minna ning ärge kulutage tema aega. Ärge kulutage enda aega. Aga ei, te nagu ei ütle inimesest lahti ka, sest kuidagi raske on. Mingil põhjusel tahate teda siiski enda ligi hoida. Mis põhjusel? Füüsiline tõmme? Midagi muud? Lootus, et kahtlused kaovad? Uskuge, need ei kao. Aga samal ajal, kuni teie mõtlete ja loodate, et kahtlused kaovad, armub teine inimene teisse veelgi rohkem. Sest tema naudib iga hetke, mil veedab teiega. Tema jääb magama ja mõtleb vaid teile. Ta näeb teid unes. Ja kui ta ärkab, on teiega seotud ka tema esimene mõte. See mõte paneb teda naeratama. Selle mõtte ajendil ta tõuseb, on energiat ja elujõudu täis. Loomulikult ei tohiks keegi teine olla põhjuseks, miks me oma eluga toime tuleme. See põhjus peaks tulema meist endist. Aga armumise faasis on see lubatud ja meist olenemata see tavaliselt nii ongi.

Ärge hoidke inimest kinni, kuni „leiate parema“. Võib-olla tuleks mõnevõrra ettevaatlikumalt käituda. Kui soovite inimest tundma õppida väljaspool suhet, siis ärge andke valesid signaalne ega astuge suhtesse. Jah, ma tean, et see on keeruline. Tavaliselt ei toimi asjad nii, et – tere, oleme mõnd aega sõbrad ja õpime üksteist tundma – ja siis kui olete inimest tundma õppinud, siis armute. Kui te selle aja peale armunud ei ole, siis ilmselt ei armugi. No mõelge ise, inimest õpitakse tundma 8 kuu kuni aasta jooksul. Kas tõesti usute, et keegi teid nii kaua ootab? Loomulikult on erandeid. Jah, võib-olla olete just teie see erand, aga kas julgete võtta riski? Selle aja peale on teine inimene võib-olla juba teid oma mõtteis maha matnud ja leidnud kellegi teise, kellele tema süda lööb.

Olete kuulanud, kuidas teie kallima süda lööb? See on kui haldjatants, mis võitleb tormiga. Kaunis, aga tugev. Kallima südamelöökidest kaunimat heli on pea võimatu leida.