Reede, 26. juuli 2013

Armastuse viis keelt - vikerkaarel käsikäes kõndides

Mõned meist kardavad üksindust ja seetõttu leiavad endale pidevalt uue partneri, kuigi ei pruugi tema suhtes tunda midagi peale füüsilise tõmbe. Hirm üksinduse ees on peaaegu sama liikumapanev jõud kui armastus, kuid pakub meile liikumiseks teise suuna – põgenemise – erinevalt armastusest.

Kahe suhte vahel vajavad inimesed aega, et individuaalselt areneda ning leida endas jõudu minna edasi, mõista, mida nad suhetest tegelikult ootavad. Aeg kahe suhte vahel on väga oluline, et inimene saaks areneda, leida endas tugevusi, millele rajada oma enesekindlus, mõningane ellujäämist soodustav isekus ja vundament edasiminekuks. Ükski suhe ei ole terve meie elu. Tõsi, see võib olla väga suur osa meie elust, kuid me ei tohi unustada oma isiklikke soove ja unistusi, milleni oleme mingil eluhetkel pürginud. Kui armumise faas möödub, siis me närtsime seest, olles unustanud iseenda isikliku arengu.

Kõik inimesed aga ei võta suhete vahel aega iseenda jaoks. Nemad liiguvad ühest suhtest teise ja üsna tihti võivad nad leida end olukorrast, et üks suhe pole veel lõppenud, kui uus inimene on juba silmapiiril. Mõnikord mitte ainult silmapiiril, vaid lastakse uus ka enda ellu, südamesse, hinge. Need inimesed võivad aga ühel hetkel avastada end pimedusest. Mitte sellest pimedusest, mis meid armumise faasis tabab, vaid sellisest, milleni jõuame siis, kui me ei oska iseendaga aega veeta. Kui me ei julge üksi jääda, sest me oleme unustanud enda arenemise ega tea, mida teha ja kuidas olla. Kuidas olla üksi kodus. Kuidas käia üksi väljas söömas, teatris, lugeda raamatut, vaadata filmi. Kas me üldse oleme endale tähelepanu pööranud või tegelenud vaid tunnetekeerisega ühest suhtest teise?

Meil kõigil on mingisugused suhted, küsimus on aga selles, kui kvaliteetsed on need suhted. Kvaliteetne suhe baseerub üksteise mõistmisel ning sellel, et suudetakse partnerit panna tundma, et ta on armastatud. Iga inimene mõistab ja tunneb armastust erinevalt. Sellest tulenevalt on olemas viis armstuse keelt. Armastuse keel on võimalus, kuidas öelda:
„Ma armastan Sind!“
„Ma hoolin Sinust!“
„Sa oled mulle kallis.“
„Tundsin Sinust puudust!“
„Anna mulle andeks.“

Armastuse keelte abil on osaliselt võimalik ära seletada, miks mõned mehed toovad lilli, teised aga ei tule selle pealegi. Ja kui neil ka tuleb see mõte, siis ei pea nad seda oluliseks, kuna nende arvates ei näita see armastust. Kas kõik naised vinguvad, kui mees kodus majapidamistöödes ei aita? Kas tõesti kõik, või häirib see tegelikult vaid väikest osa naistest? Häirib see ka mehi, kui naine ise majapidamistöid ei tee? Miks mõnda inimest on kohutav kallistada?

Igal inimesel on primaarne ja sekundaarne armastuse keel, milles ta tunneb end armastatuna. Meie sees on justkui kütusepaak ja armastus on meie kütus. Kui me ei tunne end armastatuna, saab kütus ühel hetkel otsa ning me oleme õnnetud. Suhetes juhtub seda tihti, et ei tunta partneri armastust. Partner ei suuda seda paaki täita. Ta võib-olla isegi pingutab enda arvates kogu jõust, kuid see ei täida meie paaki armastusega. Armumise faasis seda tavaliselt ei juhtu, sest siis räägitakse üksteisega peamiselt kõikides viies keeles. Kui aga see faas läbi saab, hakatakse peamiselt rääkima enda armastuse keeles ja kui teise inimese keel ei ühti meie omaga, siis ta ei tunnegi, et teda armastame. Kuigi me kogu südamest armastame. Inimesed kipuvad oma "karjet" armastuse järele väljendama just enda armastuse keeles. Suhtes ei tasu partneri kriitikat solvanguna võtta. Igasugune kriitika on vaid tagasiside, mis aitab meil oma partnerit mõista ja teda armastada.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar