Armumine kui illusioon ja pimedus meie silmis

Me kõik seisame mingil ajahetkel igavikulise küsimuse ees: mis on armastus? Ilmselt on armastus iga inimese jaoks erinev, see on igaühe jaoks isiklik, personaalne. Pole olemas ühist definitsiooni. Küll aga on mõisted, mis seda muinasjutuliselt võimsat tunnet ümbritsevad. Armastus, armastus, armastus... küsimus on eelkõige selles, kuidas inimene aru saab, et teda armastatakse. Mis aga paneb üht inimest tundma, et teda armastatakse? Enamasti lihtsalt teadmisest ei piisa, armastust peab tundma, vaid siis on see täisväärtuslik ning annab meile jõudu, energiat, tahet tegutseda, õnnelik olla. Paneb meid liikuma.

Armumine ja armastus on mingil määral justkui üksteise kõrval seisvad mõisted, kuid nad ei ole kohe kindlasti üks ja sama. Isegi nende põhiloomus on erinev. Armumist võiks iseloomustada kui tugevat impulssi, mis tekib ühel hetkel – umbes siis, kui hormoonid sellest teada annavad. Armumine on justkui pokker, mida hormoonid vaikselt mängivad. Mõnel juhul saab mäng läbi 6 kuu pärast, mõnel juhul võib isegi kesta 2 aastat. Armumine on mäng. Elu aga algab siis, kui mäng saab läbi.

Armumine ei ole armastus esiteks juba seepärast, et armumine ei ole teadlik valik ega tahtest olenev. Ükskõik, kui väga keegi soovib kellessegi armuda, ei saa ta seda teha.

Teiseks, armumine ei saa olla tõeline armastus, kuna see ei nõua erilist pingutust. Raha, mis me kulutame kingitustele ja tundidepikkustele öistele telefonikõnedele, ei tähenda meile midagi. Vähene uni, mis on tingitud magamatusest, kuna veetsime kellegagi koos aega, ei pane meid muretsema, kuidas järgmine päev tööl või koolis hakkama saame. See pole oluline. Oluline on vaid selle ühe tähtsa inimesega koos olemine ja temale aja pühendamine. Me elame fantaasiates ja illusioonides, unustades enda arenemise. See on ilus igas muinasjutulises mõttes, kuid see ei ole armastus.

Kolmandaks, armunud inimene ei ole tõeliselt ja siiralt huvitatud teise inimese arengust ja kasvamisest. Armumine ei keskendu absoluutselt enda ja teiste arengule, vaid pigem annab meile tunde, et oleme jõudnud koju – sinna, kuhu kuulume – ega vaja enam sisemist kasvamist. Tunneme end õnne tipul ja loodame sinna ka jääda. Oleme veendunud, et meie armsam on täiuslik ja tema kohe kindlasti ei vaja mingit arengut.

See kaunis illusioonide ja õnnetunde aeg kestab 6 kuud kuni 2 aastat, nagu eelnevalt juba mainitud sai. Aeg, mil kõik tundub olevat korras ja kus tunneme end suurepäraselt. Tunneme, et meil on keegi, kes ei jäta meid kunagi ja kelleta elamine tundub justkui võimatu. Siis aga kui see põnev fantaasiarikas pokkerimäng saab läbi, tuleb silmitsi seista reaalsusega. Siis purunevad suhted ning minnakse lahku. Miks ometi, kui kõik näis nii muinasjutuline? Öeldakse, et „armastus sai otsa“ või et „kuidas ma sain nii pime olla?“. Tegelikult aga... otsa sai armumise faas. Otsa lõppes ajutine õnnetunde ja liblikate aeg. Pokker lõppeb igal juhul samamoodi, olenemata, kas mäng kestis pool aastat või kaks. Lõpus ootab meid küsimus: kas armastada või mitte? Sest armastus on valik.