Lapsed ja teenimiskunst

Lapse armastuse keeleks võib olla teenimiskunst, mis aga ei tähenda, et peaksime lapse eest kõik asjad ära tegema. Laps ei eelda, et vanemad on tema orjad. Lapsed lihtsalt vajavad, et aitaksime neid asjades, millega nad ise hakkama ei saa. Kui aga tuleb aeg, mil nad saavad ise hakkama, siis peaksid nad varasemalt meie poolt ära tehtud toiminguid ise tegema.

Laps tunneb end armastatuna, kui vanemad käivad tööl ja teenivad raha, et tal oleks kõik vajalik olemas. Laps tunneb end armastatuna, kui vanemad teevad süüa, koristavad maja, niidavad muru ja aitavad neid koolitöödes. Teenimiskunst on väga tugevalt eale vastav ehk siis lapse eest tuleb ära teha neid asju, mida ta ise ei saa teha. Loomulikult, kui laps on kolmekuune, siis vahetame mähkmeid, toidame teda, peseme. Aga kui laps on üheksa aastat vana, siis saab ta söömise, pesemise ja oma toa koristamisega ise hakkama. Teenimiskunst kui armastuse keel ei tähenda, et vanemad on oma laste jaoks teenijad.

Teenimiskunsti ülimaks eesmärgiks on õpetada oma lastele, kuidas teisi isetult teenida. Meie ülesandeks on kasvatada lastest täiskasvanud inimesed, kes läbi teenimiskunsti suudavad ka teisele armastust jagada. Kuna aga lapsed on loomu poolest enesekesksed, siis ei saa neilt oodata, et nad teeniksid teisi igasuguse motivatsioonita. Lapsi tuleb nende hea käitumise eest premeerida, kas siis hea sõna või millegi muuga. Lastel võtab kaua aega, kuni nad õpivad isetult läbi teenimiskunsti armastust jagama. Meie oleme oma lastele eeskujuks, seda tuleks alati silmas pidada.