Reede, 1. november 2013

Armastuse lill elab ringikujuliselt

Ühes filmis öeldi, et "orhidee on armastuse lill". Orhideeõis on kaunis, õrn, vooruslik, pehme. Ta õitseb üsna pikka aega ning langetab oma närtsinud õisi õige aeglaselt. Ta on kannatlik ega nõua palju. Küll aga kord nädalas vett, natuke valgust, head sõna ja sooja puudutust. Alguses on vaid vars, selline tugev, kas hele- või tumeroheline. Vars, mis sirgub lehtede horisondist kõrgemale ja kõrgemale. Seejärel võtab ta veidi kaarja positsiooni - ta võtab mingi suuna, alati valguse ja soojuse poole. Seejärel hakkab ta kasvatama õisi, kas palju või vähe - see oleneb soojuse ja valguse ja vee olemasolust. Aga isegi kui neid õisi on vähe, on nende konsistents samasugune: õrn, vooruslik, kaunis, siidine pehme. Aga kaunid õied kasvavad vaid tugeva varre külge, sest siis on neil turvaline. Nad teavad, et nende eluiga on pikk ja nad saavad oma kaunidust kõikide vaatajate silmadele näidata justkui oleks nende ilu ja õrnus suur meistriteos, mida vaadatakse ja imetletakse. Võetakse eeskujuks. Ühel päeval saab õitseaeg aga otsa. Nad langevad ükshaaval orhidee juurtele potti ja poti kõrvale lauale. Mõni päev langeb võib-olla vaid üks ja mõni päev võib-olla mitte ühtegi. Kui õied langenud, kuivab puhkust vajav vars ning see tuleb lõigata. 

Nagu armastuski.

Orhidee aga vajab ikkagi vett, natuke valgust, head sõna ja soojust. Ta vajab puhkust. Eemalolekut. Ta vajab, et enam ei käidaks teda vaatamas. Ta vajab rahu. Ja siis ühel päeval tärkab sama taim uuesti. Sama orhidee, uued varred ning uued õied. Orhidee särab uuesti ning kõik on tema ilust võlutud. Teda nähes tunnevad nad end kui maagilises taimeaias. Kogu ruum muutub imekauniks maailmaks, piisab vaid ühest orhideest. Tema õied on õrnad, kaunid, vooruslikud, pehmed. Ta ise on kannatlik ja ta puhkeb uuesti õide.

Nagu armastuski.