Laupäev, 27. juuli 2013

Tunnustussõnad - armastuse keel #1

Sõnadel on väga tugev jõud ja mõnikord ei saa me ise arugi, kui mõne hea sõnaga teise inimese päeva päästame. Me kõik vajame tunnustavaid sõnu. Vajame komplimente oma välimuse, töö ja saavutuste kohta. Vajame sõnu, mis panevad meid tundma, et meid pannakse tähele ja väärtustatakse ja seda positiivses võtmes. Siiski, on meie seas inimesi, kes vajavad komplimente rohkem kui teised. Nende armastuse keeleks on tunnustussõnad (words of affirmation).

Võib-olla mõtlete isegi vahel, et teile ei tehta piisavalt komplimente, häid märkusi. Keegi ei tunnusta teid ega teie tegemisi sõnadega. Teie peas keerlevad vahel mõtted: „ta ei armasta mind, sest ta pole mulle seda kaua aega öelnud“ ja „ta ei hooli minust, sest ta ei ütle kunagi midagi head“. See võib olla üheks märgiks, et teie armastuse keeleks on tunnustussõnad. Siiski võib sellest märku anda ka teie enda käitumine. Tavaliselt suhtlevad inimesed teistega enda armastuse keeles. Üldiselt osatakse armastust teiste vastu üles näidata oma keeles. Sellisel juhul, kui te olete inimene, kes teeb teistele pidevalt komplimente ning annab verbaalselt teada, kui väga kellestki hoolib, siis võib teie keel olla tunnustussõnad.

Tunnustussõnad tunduvad olevat armastuste keeltest üheks kõige kergemaks. No kui keeruline on siis kellelegi komplimente teha ning oma tunnustust avaldada. Mitte eriti, eks ole? Ometi mõnedel inimestel tulevad komplimendid väga raskelt. Nad võivad neid oma mõtetes lausuda, kuid ei suuda neid kunagi üle huulte lasta. Nende inimeste puhul tuleb meeles pidada, et lapsepõlves ei ole neile õpetatud selles keeles kõnelema. Võib-olla nende vanemad ei teinud neile või üksteisele komplimente, ei tunnustanud verbaalselt. Sellisel juhul nad ei oskagi tunnustussõnade keeles rääkida, nad ei ole seda ise tundnud ega kõrvalt näinud. Võib-olla on nad psühholoogiliselt niivõrd traumeeritud sellest, et vanemad nendega selles keeles ei rääkinud? Veelgi enam, võib-olla on tunnustussõnad tegelikult ka nende enda keel, kuid nad ei oska selles keeles kõneleda?

Õnneks on tunnussussõnade keel õpitav nagu ka kõik teised armastuse keeled. Tunnustussõnade keele õppimine on lihtne, kuid mitte kerge. Gary Chapman soovitab näiteks üles kirjutada, mida teised inimesed üksteisele ütlevad ja mida filmidest/raamatutest märkame. Kuidas inimesed üksteisele sõnade abil lähenevad? Mida märkame, kui armunud üksteisega räägivad? Kõik see kirja panna ning siis harjutada nende asjade ütlemist. Harjutada kas või peegli ees. Esialgu, kuni on tekkinud enesekindlus ja siis jagada seda armastatutega.

Tunnustussõnu on erinevaid: julgustavad, lahked ja alandlikud. Sõna julgustama tähendab „julgust sisendama“. Kedagi inspireerima. Kellessegi/kellegi tegemistesse uskumine, kaasa elamine. Lahkete sõnade eesmärgiks on pöörata viha vastupidiseks. Võib-olla olete isegi märganud, et „pehmed“ sõnad muudavad teise inimese hääletooni ja tuju leebemaks. Paljud inimesed kipuvad aga tänast päeva rikkuma eilsete läbikukkumiste ja vigadega („Ma ei suuda uskuda, kuidas sa seda teha võisid!; Sa ei suuda kunagi ette kujutada, kui palju see mulle haiget tegi!“; „Kunagi sa ju tegid nii, kes ütleb, et sa enam nii ei tee?“). Parim, mida me aga vigadega teha saame, on jätta nad minevikku. See on ajalugu. Jah, see juhtus ja tegi haiget. See võib veel haiget teha, aga inimene on oma vigu kahetsenud ja andeks palunud. Andestamine ei ole tunne, see on pühendumus. See on armastuse väljendus: „Ma armastan sind. Ma hoolin sinust ja seetõttu valin sulle andestamise.“ Andestamine on alati võimalik, isegi, kui suhe lõppeb pärast mingisugust viga. Andestada saame ikkagi, see on tervislik meile endale. Viha sees hoidmine triivib meid vaikselt kibestumiseni ja sel teel ei taha keegi meist tegelikult olla. Andestada saab ikkagi, isegi, kui suhtega edasi minna ei ole võimalik. Kolmandaks on alandlikud sõnad, mille eesmärgiks on oma soovide kehtestamine, kuid seda ilusal ja viisakal viisil. Ei ole mõtet inimesele nähvata, et ta enda järelt koristaks või mustad riided pesukorvi viiks. Palju efektiivsem on talle teada anda, kui oluline on see teie jaoks ja kui väga te hindate, et ta seda kõike teeks.

Tunnustussõnad on olulised meie kõigi jaoks. Valede sõnade valimisel võib nii mõnigi meie lähedastest, tuttavatest või isegi töökaaslastest haiget saada. Inimesed, kelle armastuse keeleks on tunnustussõnad, haavuvad sõnade tõttu palju kiiremini ja sügavamalt kui teised. Seetõttu tuleks oma sõnadega alati ettevaatlik olla.


Niisiis, kui teie kaaslane viriseb pidevalt, et te ei märka tema uut soengut/kleiti/kingi või kaebab ta, et te ei ütle talle piisavalt häid asju, siis võib tema armastuse keeleks olla tunnustussõnad. Igasugust virisemist tuleks jällegi võtta mitte kriitikana enda suhtes vaid kui informatsiooni. Informatsiooni selle kohta, kuidas te saate panna oma partnerit tunda, et te teda armastate. Tähtis pole teadmine, vaid tundmine. 

Lisan ka siia ühe lingi videole, kus Oprah avastab oma armastuse keele:

Reede, 26. juuli 2013

5 Love Languages

Leidsin ühe hea konkreetse ja kokkuvõtva video. See on küll inglise keeles, kuid soovitan ikkagi. Väga kenasti on selgitatud lühidalt ära kõik viis armastuse keelt. Siin on toodud ka mõned näited.



Armastuse viis keelt - vikerkaarel käsikäes kõndides

Mõned meist kardavad üksindust ja seetõttu leiavad endale pidevalt uue partneri, kuigi ei pruugi tema suhtes tunda midagi peale füüsilise tõmbe. Hirm üksinduse ees on peaaegu sama liikumapanev jõud kui armastus, kuid pakub meile liikumiseks teise suuna – põgenemise – erinevalt armastusest.

Kahe suhte vahel vajavad inimesed aega, et individuaalselt areneda ning leida endas jõudu minna edasi, mõista, mida nad suhetest tegelikult ootavad. Aeg kahe suhte vahel on väga oluline, et inimene saaks areneda, leida endas tugevusi, millele rajada oma enesekindlus, mõningane ellujäämist soodustav isekus ja vundament edasiminekuks. Ükski suhe ei ole terve meie elu. Tõsi, see võib olla väga suur osa meie elust, kuid me ei tohi unustada oma isiklikke soove ja unistusi, milleni oleme mingil eluhetkel pürginud. Kui armumise faas möödub, siis me närtsime seest, olles unustanud iseenda isikliku arengu.

Kõik inimesed aga ei võta suhete vahel aega iseenda jaoks. Nemad liiguvad ühest suhtest teise ja üsna tihti võivad nad leida end olukorrast, et üks suhe pole veel lõppenud, kui uus inimene on juba silmapiiril. Mõnikord mitte ainult silmapiiril, vaid lastakse uus ka enda ellu, südamesse, hinge. Need inimesed võivad aga ühel hetkel avastada end pimedusest. Mitte sellest pimedusest, mis meid armumise faasis tabab, vaid sellisest, milleni jõuame siis, kui me ei oska iseendaga aega veeta. Kui me ei julge üksi jääda, sest me oleme unustanud enda arenemise ega tea, mida teha ja kuidas olla. Kuidas olla üksi kodus. Kuidas käia üksi väljas söömas, teatris, lugeda raamatut, vaadata filmi. Kas me üldse oleme endale tähelepanu pööranud või tegelenud vaid tunnetekeerisega ühest suhtest teise?

Meil kõigil on mingisugused suhted, küsimus on aga selles, kui kvaliteetsed on need suhted. Kvaliteetne suhe baseerub üksteise mõistmisel ning sellel, et suudetakse partnerit panna tundma, et ta on armastatud. Iga inimene mõistab ja tunneb armastust erinevalt. Sellest tulenevalt on olemas viis armstuse keelt. Armastuse keel on võimalus, kuidas öelda:
„Ma armastan Sind!“
„Ma hoolin Sinust!“
„Sa oled mulle kallis.“
„Tundsin Sinust puudust!“
„Anna mulle andeks.“

Armastuse keelte abil on osaliselt võimalik ära seletada, miks mõned mehed toovad lilli, teised aga ei tule selle pealegi. Ja kui neil ka tuleb see mõte, siis ei pea nad seda oluliseks, kuna nende arvates ei näita see armastust. Kas kõik naised vinguvad, kui mees kodus majapidamistöödes ei aita? Kas tõesti kõik, või häirib see tegelikult vaid väikest osa naistest? Häirib see ka mehi, kui naine ise majapidamistöid ei tee? Miks mõnda inimest on kohutav kallistada?

Igal inimesel on primaarne ja sekundaarne armastuse keel, milles ta tunneb end armastatuna. Meie sees on justkui kütusepaak ja armastus on meie kütus. Kui me ei tunne end armastatuna, saab kütus ühel hetkel otsa ning me oleme õnnetud. Suhetes juhtub seda tihti, et ei tunta partneri armastust. Partner ei suuda seda paaki täita. Ta võib-olla isegi pingutab enda arvates kogu jõust, kuid see ei täida meie paaki armastusega. Armumise faasis seda tavaliselt ei juhtu, sest siis räägitakse üksteisega peamiselt kõikides viies keeles. Kui aga see faas läbi saab, hakatakse peamiselt rääkima enda armastuse keeles ja kui teise inimese keel ei ühti meie omaga, siis ta ei tunnegi, et teda armastame. Kuigi me kogu südamest armastame. Inimesed kipuvad oma "karjet" armastuse järele väljendama just enda armastuse keeles. Suhtes ei tasu partneri kriitikat solvanguna võtta. Igasugune kriitika on vaid tagasiside, mis aitab meil oma partnerit mõista ja teda armastada.


Neljapäev, 25. juuli 2013

Tõeline armastus - kas tõesti saavutatav?

Pärast imekaunist armumise faasi seisame elu muutva valiku ees – kas armastada või mitte? Meie peamine emotsionaalne vajadus ei ole olla armunud, vaid tunda end tõeliselt armastatuna. Me tahame teada ja tunda, et see armastus ei ole instinktipõhine, vaid välja kasvanud põhjustest ja valikutest. Tõeline armastus on loomult emotsionaalne. See pole kinnismõtteline nagu armumine. Tõeline armastus hõlmab endas tahtest tulenevaid tegusid, distsipliini ja isiklikku sisemise kasvamise vajalikkust.


Me tahame olla armastatud kellegi poolt, kes on teadlikult valinud meie armastamise ja näeb meis midagi, mis on armastamist väärt. Ma ei teagi, on see nüüd hea või halb, aga tegelikult saab tõeline armastus alata alles siis, kui armumise faas on läbi. Tõeline armastus eeldab teise inimese vajaduste mõistmist. Me peame mõistma, mis on teise inimese jaoks oluline. Mis on see, mis paneb teda tundma, et teda armastame. Jah, ta teab, et armastame, kuid oluline pole teadmine. Küsimus on selles, kas ta tunneb seda? Kas me käitume temaga nii, et suudame panna ta tundma armastatuna? Igal inimesel on oma keel, millest ta armastust kõige efektiivsemalt tunneb. Neid keeli on kokku 5. On olemas 5 armastuse keelt ja meil kõigil on primaarne ja sekundaarne armastuse keel, milles väljendame ja tunneme armastust. 

Armumine kui illusioon ja pimedus meie silmis

Me kõik seisame mingil ajahetkel igavikulise küsimuse ees: mis on armastus? Ilmselt on armastus iga inimese jaoks erinev, see on igaühe jaoks isiklik, personaalne. Pole olemas ühist definitsiooni. Küll aga on mõisted, mis seda muinasjutuliselt võimsat tunnet ümbritsevad. Armastus, armastus, armastus... küsimus on eelkõige selles, kuidas inimene aru saab, et teda armastatakse. Mis aga paneb üht inimest tundma, et teda armastatakse? Enamasti lihtsalt teadmisest ei piisa, armastust peab tundma, vaid siis on see täisväärtuslik ning annab meile jõudu, energiat, tahet tegutseda, õnnelik olla. Paneb meid liikuma.

Armumine ja armastus on mingil määral justkui üksteise kõrval seisvad mõisted, kuid nad ei ole kohe kindlasti üks ja sama. Isegi nende põhiloomus on erinev. Armumist võiks iseloomustada kui tugevat impulssi, mis tekib ühel hetkel – umbes siis, kui hormoonid sellest teada annavad. Armumine on justkui pokker, mida hormoonid vaikselt mängivad. Mõnel juhul saab mäng läbi 6 kuu pärast, mõnel juhul võib isegi kesta 2 aastat. Armumine on mäng. Elu aga algab siis, kui mäng saab läbi.

Armumine ei ole armastus esiteks juba seepärast, et armumine ei ole teadlik valik ega tahtest olenev. Ükskõik, kui väga keegi soovib kellessegi armuda, ei saa ta seda teha.

Teiseks, armumine ei saa olla tõeline armastus, kuna see ei nõua erilist pingutust. Raha, mis me kulutame kingitustele ja tundidepikkustele öistele telefonikõnedele, ei tähenda meile midagi. Vähene uni, mis on tingitud magamatusest, kuna veetsime kellegagi koos aega, ei pane meid muretsema, kuidas järgmine päev tööl või koolis hakkama saame. See pole oluline. Oluline on vaid selle ühe tähtsa inimesega koos olemine ja temale aja pühendamine. Me elame fantaasiates ja illusioonides, unustades enda arenemise. See on ilus igas muinasjutulises mõttes, kuid see ei ole armastus.

Kolmandaks, armunud inimene ei ole tõeliselt ja siiralt huvitatud teise inimese arengust ja kasvamisest. Armumine ei keskendu absoluutselt enda ja teiste arengule, vaid pigem annab meile tunde, et oleme jõudnud koju – sinna, kuhu kuulume – ega vaja enam sisemist kasvamist. Tunneme end õnne tipul ja loodame sinna ka jääda. Oleme veendunud, et meie armsam on täiuslik ja tema kohe kindlasti ei vaja mingit arengut.


See kaunis illusioonide ja õnnetunde aeg kestab 6 kuud kuni 2 aastat, nagu eelnevalt juba mainitud sai. Aeg, mil kõik tundub olevat korras ja kus tunneme end suurepäraselt. Tunneme, et meil on keegi, kes ei jäta meid kunagi ja kelleta elamine tundub justkui võimatu. Siis aga kui see põnev fantaasiarikas pokkerimäng saab läbi, tuleb silmitsi seista reaalsusega. Siis purunevad suhted ning minnakse lahku. Miks ometi, kui kõik näis nii muinasjutuline? Öeldakse, et „armastus sai otsa“ või et „kuidas ma sain nii pime olla?“. Tegelikult aga... otsa sai armumise faas. Otsa lõppes ajutine õnnetunde ja liblikate aeg. Pokker lõppeb igal juhul samamoodi, olenemata, kas mäng kestis pool aastat või kaks. Lõpus ootab meid küsimus: kas armastada või mitte? Sest armastus on valik.