Reede, 18. juuli 2014

Kas soovid vastu võtta väljakutse?

Meie ümber on väga mitmeid erinevaid inimesi, kellel on ühelt poolt väga erinevad mured ja soovid, kuid teiselt poolt jällegi väga sarnased. Tegelikult ju kes meist siis ei sooviks kaaslaste heakskiitu, vahel mõnda kallistust, üllatuseks kingitust ja seda mitte ainult mõne tähtpäeva puhul, kvaliteetvestlust, mis ei peagi kestma kauem kui 15 minutit päevast, ja et keegi meie eest midagi ära teeks. Need kõik soovid annavad rangelt mõista iga armastuse keele põhilisest sisust.

Tänavatel, tööl, ühistranspordis - kõikjal võib märgata inimesi, kelle näoilme reedab meile, et midagi on puudu. Võib-olla üldiselt on kõik olemas, kuid just tänases päevas on midagi puudu. Miks siis mitte pakkuda meid ümbritsevatele kaaslastele seda midagi, mis neil on puudu. Kuna inimene vajab, et temaga kõneldaks armastusest ja hoolimisest kõigis viies keeles, siis ei saa keegi meist mööda panna, kui valime vaid ühe, et rõõmustada oma kolleegi, tuttavat, naabrit või lihtsalt võõrast inimest.
Siinkohal esitan kõigile lugejatele väljakutse kõneleda kellegi rõõmustamiseks mõnes armastuse keeles. Toon ka mõned näited:

*tunnustussõnad - kirjuta post-it paberile või jäta lihtsalt mõni kirjake komplimendiga kellelegi kohta, kus ta selle kindlasti leiab; kasuta viisakussõnu - ole tänulik ja täna inimesi; anna kolleegile selgelt mõista, et ta oma tööd hästi teeb; saada sõbrale sõnum, milles ütled talle midagi positiivset...
*kvaliteetaeg - helista vanale tuttavale või sõbrale, kellega pole ammu suhelnud ning küsi, kuidas tal elu on läinud, las tal selles pikalt rääkida, kuid ole sealjuures kuulamisel aktiivne - küsi juurde ja näita välja huvi; kutsu keegi jalutama või kohvi jooma.
*füüsiline puudutus - kallista tuttavat, sõpra või töökaaslast - usu, ta on selle ära teeninud; silita kellegi selga, andes mõista, et oled tema jaoks olemas ning toetad teda; riiva mõnda lähedast inimest möödaminnes; silita kellegi juukseid; paita kellegi pead.
*teenimiskunst - hommikune kohv on kolleegile tõenäoliselt suureks rõõmuks - tee talle see tass kohvi; abista kedagi ükskõik mida tehes - valmista õhtusöök, pese nõud, korista, vii prügi välja, jaluta koeraga; aita kolleegi tema töös - võib-olla on tal raske päev ning vajab abi ja võib-olla kunagi on ta ka sinule abiks, tänulik on ta kindlasti.
*kingitused - lihtsalt vii kellelegi maiustusi või lilli, lihtsalt niisama; vii sõbrale mingi vana foto, mis meenutaks teie ühiseid koosveedetud aegu; ole kellegi jaoks olemas, kes sind vajab - pea meeles, et kohalolek on kõige suurem kingitus, mida inimene endast anda saab.

Armastuse keeles kõneledes tuleb olla loominguline. Variante on nii palju ja nn sõnu, millega kõneleda, on määramatu hulk. Miks mitte võtta vastu väljakutse ja proovida kellelegi naeratus näole tuua? Kas on üldse kedagi, kes poleks seda naeratust väärt? Vaevalt.

Teisipäev, 15. juuli 2014

Iga luku avamiseks on õige võti... või vähemalt õige lähenemine

Inimene on tõeliselt huvitav ja inimlikult karismaatiline olevus. Mõnikord on justkui imelihtne aru saada, mida teine inimene mõtleb või tunneb, kuid siis aga on olukordi ja inimesi, kelle puhul ei oska kohe mitte midagi öelda ega mõelda. On ju olemas avatumaid ja kinnisemaid inimesi, kuid siinkohal ei tohiks unustada, et on ka naturaalselt avatud inimesi, kes on end sulgenud ja seetõttu üha kinnisemaks muutunud. Kuidas aga avada end inimesele, kes on end kõigi ees sulgenud. Kas üldse avada?

Mõnikord on ikka juhtunud, et mingi inimene hakkab meeldima. No mitte päris „mingi inimene“, vaid keegi vastassoost (või samasoost), kellega tekib füüsiline tõmme. Kõik on justkui kena ja tore, siis aga tabab meid küsimus, et kuhu edasi ja kas üldse? Selline küsimus võib tekkida mitmel põhjusel, kuid hetkel lahkame sellest ühte: emotsionaalset lähedust. Emotsionaalne lähedus on tõenäoliselt iga inimese jaoks mõnevõrra erinev, kuid mina pean silmas ühel vaimsel lainel olemist, mis tähendab turvatunnet oma unistustest, soovidest, mõtetest, saladustest ja uskumustest rääkimist. See on turvaline tunne, mis annab mõista, et meie soove, unistusi, mõtteid, saladusi ja uskumusi soovitakse kuulda ning seda tolerantses ja mõistvas keskkonnas.

Võiks ju arvata, et füüsilise tõmbega kaasneb mõne aja pärast armumine. Aga mis siis, kui ei kaasne? Kui ongi vaid füüsiline tõmme ja soov mitte lahti lasta inimesest. Samas selle soovi põhjust ei osata ka endale öelda. Miks siis armumine ei kaasne? Võiks arvata, et emotsionaalse läheduse puudumise pärast. Kuidas aga seda saavutada, kui üks pool on end maailma ees sulgenud ning teine ei suuda end avada inimesele, kes talle end ei ava. Kõlab nagu klassikaline surnud ring. Võib-olla peaks üksteisele avamine minema sujuvalt ja lihtsalt nagu armunutel ja filmides. Teisalt aga alati ei lähe see nii. Kui aga siiski on soov mitte lahti lasta inimesest, siis tuleks end kokku võtta ning püüda leida võimalusi emotsionaalse läheduse mittevältimiseks vaid selle nautimiseks.

Põhimõtteliselt võib enda ja teise inimese avamisel läheneda armastuse viiest keelest. Lähtuvalt armastuse viiest keelest (kvaliteetaeg, füüsiline puudutus, teenimise kunst, kingitused, tunnustussõnad) tuleb läheneda vastavalt sellele, mis teise inimese jaoks annaks mõista, et temast hoolitakse ja tema jaoks soovitakse olemas olla. Tuleb kindlasti meeles pidada, et enda avamine teisele ei käi niivõrd lihtsalt, selleks tuleb luua keskkond, milles inimene tunneb, et temast hoolitakse ka siis, kui avaldab endast midagi, mille üle just uhke ei olda. Kes siis keskkonna looma peaks? Vahet pole kumb, aga ühel tuleb see ette võtta, sest kui üks inimene end avab, siis annab see teisele mõista, et ka tema võib end avada. Seetõttu on mõistlik läheneda inimesele tema armastuse keeles.

Küsimus on vaid selles, et kui inimene end ei ava, siis kuidas me saame teada, mis on tema armastuse keel, milles temaga kõneleda, et ta end avaks. Järjekordne klassikaline surnud ring. Üks võimalus on rääkida kõigis viies keeles, midagi ikka täppi läheb. Teiselt poolt on aga soovitatav vaadelda, millises keeles ta meiega ja oma lähedastega räägib.

On küll võimalik, et kinnine inimene end avab ja seeläbi ka end leiab. Tuleb vaid olla kannatlik ning luua keskkond, milles inimene end turvaliselt ja hoolituna tunneb.

Laupäev, 11. jaanuar 2014

Sarviline pettumus või vikerkaarevärviline armumine?

See kõik algab millestki lihtsast, väiksest... näiteks silmapilgust, naermisest, lõhnast, sõnast, suudlusest, tantsust... millestki üsna lihtsast ja igapäevasest. Võib-olla ei saa me ise sellest alguses arugi, sest see tuleb kaunis ootamatult. Paljud asjad tulevad ootamatult... head, halvad, põnevad, naljakad... kõige mõnusamad ja suuremat elamust pakkuvad asjad tulevad ootamatult. 

Armumine on tõepoolest üks kummaline asi. Tõenäoliselt juhtub see üsna ootamatult ja põnevalt. Emotsioonidega. Kõik tundub järsku äärmiselt põnev, me tunneme energiavoolu, kui see inimene meiega suhtleb. Me tunneme joovastust. Adrenaliini. Me oleme justkui teises maailmas, lootusrikkamalt, õnnelikumalt. Inimesed tunduvad meile kaunimad ja paremad kui varem. Asjad tunduvad ilusamad, nende jooned erilised ja värv erksam. Sündmused pakuvad meile suuremat naudingut ja me armastame justkui kõiki pisiasju enda ümber. Tundub, et elu käibki lihtsalt, liblikad ja lõõtsapill. Küsimus on vaid selles, kuivõrd õigetel alustel toimub see armumine.

Selge on see, et armumine on imeline protsess, mis paneb meie keha tootma nn õnnehormooni. Meil ongi rohkem energiat, entusiasmi ja tegutsemisvalmidust. Me olemegi rõõmsamad ja elu tundubki palju ilusam. Me tunneme, et saame kõigega hakkama, mis iganes meid ka ei tabaks. Aga elu lajatab meid ikka ja jälle millegagi. See teebki elu müstiliseks ja põnevaks, hurmavaks. Me ei tea kunagi, mis meid ees ootamas. Kes meid ootab ja millised sündmused. See on näitlikult kokteilide joomine, me ei tea kunagi, mis pärast esimest klaasi juhtuma hakkab. Mis pärast teist klaasi juhtub? Ja mis saab pärast kolmandat. Me laseme end vabaks ja asjad hakkavad juhtuma. Seda kõike võiksime muidugi suuta ka alkoholita, kuid paljud seda siiski ei suuda. Armumine on nagu joobes olek. Bioloogiliselt on selline nähtus kasulik ja mõnus. Kellele siis ei meeldiks see justkui mitte kuskilt tulev lisaenergia, põnevus, joovastust elust ja teisest inimesest?

Aga millistel alustel toimub armumine ja kas see tegelikult on armumine vaid tühipaljas mõnus vaimustus inimesest, millest võib välja kasvada kas sarviline pettumus või vikerkaarevärviline armumine? 

Mingil hetkel tabame end naermast kõige tobedamate naljade üle, millest me tavaliselt isegi välja ei tee, või mõtleme "issand, mida nalja?". Aga me oleme kellestki vaimustuses ja me naerame. Me muutume selle inimese juuresolekul närvilisemaks, mitte halvas mõttes, vaid selles mõttes, et naeratame tobedalt, näpime oma juukseid, meie mõtted tiirlevad oma välimuse ümber, kujutelmad hakkavad silme ees jooksma justkui romantiline film, ja vahel me isegi ei kuule, mida teine inimene räägib, lihtsalt istume oma "mullis" nagu oleks meie pea kohale loor tõmmatud. Mis meile siis selle inimese juures meeldib? Selge on see, et kui nn füüsilist tõmmet pole, siis ei ole armumine nii kerge tulema. Sellisel juhul võtab see aega. Päris palju aega. Aga tavaliselt saab kõik alguse füüsilisest tõmbest, mis on tekkinud kas silmapilguga, ühe vestluse või naermisega (tavaliselt silmapilguga)... ja ma ei tahaks mõelda, et see tõmme tekib teise inimese riietusest või rahakoti paksusest. Rahakottides on tegelikult tavaliselt vähe raha, enamus on vaid tšekid, päriselt ka... ja panga- ja visiitkaardid. Raha on tänapäeval ikka pangakontol ja seda on silmapilgust raske tuvastada palju seal on.

Aga küsimus on kas see füüsiline tõmme on vaid vaimustus, lähedusvajadus, üksindus? Millest see tegelikult tekib? Kas me armume mõttesse, et me pole üksi ja meil on vajadus teise inimese läheduse järele? Või armume tema välimusse? Või naeratusse? Sõnakasutusse? Verbaalsetesse võimetesse? Energiasse?

Inimesed kiirgavad energiat ja erinevad inimesed taluvad erinevad energiat. Me leiame enda ümber inimesed, kelle energia on meie omaga sobilik, kas siis ühel või teisel põhjusel. Ja millal me üldse saame öelda, et oleme armunud? Kui liblikad on kõhus? Ei, need liblikad on vaid füüsilisest tõmbest, see aga ei ole armumine. Meile peab inimese juures ikka midagi veel meeldima? Kas me üldse näeme tänapäeval, et keegi on ideaalne? Pigem võib-olla otsime inimesed häid omadusi, mis tema vigu korvavad? Keegi pole täiuslik. Kes on ühe külje pealt suurepärane, ei pruugi seda teiselt küljelt olla. 

Armumine või vaimustus? Mõlemad viivad meid endaga kaasa, kui me seda vaid laseme. Küsimus on selles, kui kaugele me end sel viia laseme? Armumine on küll tõepoolest hea ja see on tunne, mille pärast on elu ilusam ning see on väärt tundmist, ootamist ja vastuarmumist. See on väärt isegi seda, et ühel hetkel tabame end kuulamast vanakooli armastuslugusid ja vaatamast (ja nautimast!) klassikalisi armastusfilme, mida me tavaliselt eriti ei vaata. Aga vaimustus? Palju on see väärt? Mis on selle hind ja kaugele me laseme sel end viia?

Vaimustus on üldiselt positiivne mõiste, kuid ta ei ole võrde armumisega. On sarnane, aga mitte võrdne. Pigem tundub, et vaimustus eelneb armumisele ja kahjuks on meil raske neil kahel vahet teha. Armumine on aga sügavam ja suurem mõiste. See pole lihtsalt pidev naeratamine, lõbus tuju ja piiramatuna tunduv energialaine.

Pühapäev, 3. november 2013

Andestus. Andestamine. Andestuse palumine.

Meil on rada, mida mööda käime. Kuskil väljas on roheliste mahlaste lehtedega puu, mis toodab pidevalt õhku. Me hingame seda õhku, mida tema toodab. Kui teeme endale liiga, peaksime andestust paluma just selle puu käest. Tema annab meile eluks vajalikku õhku ja meie ei hinda seda piisavalt. Andestamine on osa meie rajast. See on osa meie valust, kannatustest. Teisest külejst on see osake meie õnnest. Puud toodavad õhku, pole ilus end piinata ja sellega oma eluaega lühendada.

Vabanduse palumine tähendab, et me tõesti kahetseme midagi. Me tunneme, et oleme teinud midagi valesti ja peame seda tunnistama mitte ainult endale, vaid ka inimesele, kellest vabandust palume. Inimesed, kes on loomult iseseisvad ega soovi kelleltki abi paluda, võivad kogeda suutmatust vabandada. Need sõnad lihtsalt ei tule üle huulte. Võimalik, et nad püüavad vabandada kuidagi teistmoodi. Aga olles pikalt iseseisev olnud ja ainult iseendale lootnud ning üksi hakkama saanud, on raske ühel hetkel maha istuda ning tunnistada, et nad on midagi valesti teinud. Nemad. Nemad, kes on ise hakkama saanud. Nad tunnenvad justkui oleksid nad ebaõnnestunud. Vabandamine võib nende jaoks olla piinarikas ka seetõttu, et see tundub neile enda alla surumisena, alandamisena. Kuigi nende loogline mõistus sealjuures neile vastupidist väidab. Suure tõenäosusega tunnevad nad end pärast vabandamist siiski hästi - see oli nende jaoks eneseületus. 

Andestamine on midagi enamat kui vabandust palumine. Tundub justkui hõlmaks ta rohkem ja sügavamaid tundeid. Me vabandame pigem väiksemate asjade eest. Andestust palume tegude pärast, mis oleme valesti teinud. Tegude pärast, mille tõttu keegi teine on haiget saanud, pettunud ja tundnud teisi negatiivseid tundeid. Andestamine on vajalik mõlemale poolele. Üks, kes palub andestust ja teine, kes andestab, kui andestab. Andestamine võib aga erinevalt aega võtta kaua, olenevalt teost. Mitte lihtsalt nädalaid ja kuid, vaid isegi aastaid. Andestamine on midagi sellist, mida ei saa peale suruda. Keegi ei saa tulla meile ütlema, et "noh, mine palu andestust nüüd ja saame kõik kenasti edasi minna oma eluga". Andestamine on tugevalt seotud meie sisemise arengu, meie emotsionaalse seisundi ja tunnetega. Tunnetega selle inimese ja enda suhtes. Andestamine toimub meie enda südames. See on lihtsalt üks pikk protsess, mis toimub aeg-ajalt justkui nähtamatult, aja loori taga. Andestamise protsess lõpeb hetkel, mil me südames tunneme, et nüüd ongi kõik, me oleme tõeliselt edasi läinud, me oleme aru saanud, miks juhtus, mis pidi juhtum ja me oleme andeks andnud. See on hetk. Üks mõistmise hetk, justkui väljahingamine. Me tunneme, et nüüd. Nüüd oleme andestanud. Andeks andnud ja edasi läinud. Valu ja piin ei hoia meid enam emotsionaalses puuris kinni. Me saime vabaks, ja mis väga oluline - me lasime teise inimese vabaks. See siiras naeratus tema näol, mis kerkib esile, kui ta on aru saanud, et me oleme andestanud... see siiras naeratus on ilus. See on vabadus, rõõm, väljahingamine.


Reede, 1. november 2013

Armastuse lill elab ringikujuliselt

Ühes filmis öeldi, et "orhidee on armastuse lill". Orhideeõis on kaunis, õrn, vooruslik, pehme. Ta õitseb üsna pikka aega ning langetab oma närtsinud õisi õige aeglaselt. Ta on kannatlik ega nõua palju. Küll aga kord nädalas vett, natuke valgust, head sõna ja sooja puudutust. Alguses on vaid vars, selline tugev, kas hele- või tumeroheline. Vars, mis sirgub lehtede horisondist kõrgemale ja kõrgemale. Seejärel võtab ta veidi kaarja positsiooni - ta võtab mingi suuna, alati valguse ja soojuse poole. Seejärel hakkab ta kasvatama õisi, kas palju või vähe - see oleneb soojuse ja valguse ja vee olemasolust. Aga isegi kui neid õisi on vähe, on nende konsistents samasugune: õrn, vooruslik, kaunis, siidine pehme. Aga kaunid õied kasvavad vaid tugeva varre külge, sest siis on neil turvaline. Nad teavad, et nende eluiga on pikk ja nad saavad oma kaunidust kõikide vaatajate silmadele näidata justkui oleks nende ilu ja õrnus suur meistriteos, mida vaadatakse ja imetletakse. Võetakse eeskujuks. Ühel päeval saab õitseaeg aga otsa. Nad langevad ükshaaval orhidee juurtele potti ja poti kõrvale lauale. Mõni päev langeb võib-olla vaid üks ja mõni päev võib-olla mitte ühtegi. Kui õied langenud, kuivab puhkust vajav vars ning see tuleb lõigata. 

Nagu armastuski.

Orhidee aga vajab ikkagi vett, natuke valgust, head sõna ja soojust. Ta vajab puhkust. Eemalolekut. Ta vajab, et enam ei käidaks teda vaatamas. Ta vajab rahu. Ja siis ühel päeval tärkab sama taim uuesti. Sama orhidee, uued varred ning uued õied. Orhidee särab uuesti ning kõik on tema ilust võlutud. Teda nähes tunnevad nad end kui maagilises taimeaias. Kogu ruum muutub imekauniks maailmaks, piisab vaid ühest orhideest. Tema õied on õrnad, kaunid, vooruslikud, pehmed. Ta ise on kannatlik ja ta puhkeb uuesti õide.

Nagu armastuski.

Pühapäev, 13. oktoober 2013

Võimalus võidelda tuuleveskitega

Käesolevas sügises on midagi äärmiselt erilist. See on kuidagi liiga kaunis. Mida ütleb meile vanarahvatarkus sõna "liiga" kohta? Kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis see ei olegi tõsi. See on lihtsalt kaetud imekauni kestaga, kuid mida see endas peidab, see on juba hoopis teine must müsteerium.

Samamoodi on ka inimsuhetes. Mõnikord tundub keegi meile äärmiset toreda ja meeldivana. Olles teda aga pikemalt jälginud, ei saa me enam aru temast ja ta elukorraldusest. Äkitselt tundub tema ja temaga seonduv nii ebareaalne, ebaloogiline ja nii võlts. Inimesi on erinevaid ja me ei peagi kõiki mõistma. See oleks äärmiselt kurnav ka, ilmselt. Inimesed on erinevad, nad on vahel väga kummalised ja me ei peagi kõigile meeldima. Samamoodi ei pea kõik meile meeldima. See aga ei tähenda, et me ei võiks nende suhtes olla vähemalt tolerantsed.

Võib-olla see kummaline ja meie jaoks ebaloogiliselt käituv inimene on vaid esmapilgul selline. Meil on võimalus anda sellele inimesele võimalus. Ei, see inimene ei pea midagi tõestama ega meile näitama. Ta ei pea tõestama, et ta ei ole kummaline. See kummaline olend on saanud võimaluse olla osa meie elust.  Ja meil on seetõttu võimalus teda tundma õppida ja aru saada, et asi polnudki selles, et tema oli kummaline, vaid asi oli hoopis selles, et me tegime ennatlikke järeldusi. Sellega, et me anname kellelegi võimaluse, anname tegelikult endale võimaluse teist inimest tundma õppida.

Väga lihtne on käega lüüa, eriti kui see puudutab teist inimest. "Ta käitub minuga halvasti, miks peaksin mina tema suhtes parem olema?" Jah, selline küsimus võib tekkida ka kõige tolerantsemal ja südamlikumal inimesel, sest igal inimesel on mingi annus, mida ta saab anda. Ja kui ta on kõik andnud ning energia on üksi tuuleveskitega võitlemisest otsa saanud, siis tekivadki sellised küsimused.

Kunagi keegi küsis minu käest: "Kes olen mina, et teise inimese suhtes alla anda?"

Mõnikord juhtub aga selline kurvem asi, et inimene, kelle suhtes me alla ei andnud, andis meie suhtes alla. Inimene, kelle pärast me võitlesime üksi tuuleveskitega. Inimene, kes pani meid pidevalt endalt küsima: "Kes olen mina, et teise inimese suhtes alla anda?". Ta annab alla, öeldes, et tal pole meid enam oma ellu vaja. Või et ta ei taha meid enda ellu enam. Puudub ka selgitus, mis aitaks meil tema käitumist mõista.

Loomulikult tekitab see meis pahameelt, pettumust ja muid väsitavaid negatiivseid tundeid. Võib-olla tekitab see viha. Ükspäev need emotsioonid leebuvad ja siis, me kas tunneme veel pikalt midagi negatiivset selle inimese suhtes kuni ei tunne enam midagi, või me hingame vabalt, laseme sel minna ja tunneme selle inimese suhtes endiselt positiivseid tundeid. Küsimus on selles, kumb variant on meie enda tervisele parem. Ilmselt viimane. Küll aga tuleb negatiivseid emotsioone ette mõlemal juhul ja nendega tuleb tegeleda. Nendega tuleb tegeleda, et saaksime ükspäev vabalt hingata ja olla vabad. Ning ühel päeval, kui seda inimest näeme, siis naeratame talle, sest me ei tea, miks ta käitus nii nagu käitus. Võib-olla oli tal selleks jube hea põhjus? See jääb meile selgusetuks, aga me ei peagi teadma vastuseid kõikidele küsimustele. Aga ma laseme sel minna, usaldades teda, inimest, kelle pärast võitlesime tuuleveskitega. Me usaldame tema otsust. Ja kuigi me teame, et suure tõenäosusega ei ole me enam kunagi suutelised tema pärast tuuleveskitega võitlema, siis me naeratame ikkagi. Naeratame, sest see võitlus on läbi. 

Laupäev, 14. september 2013

Ta tuli... ja läks... ja armastas

Meile on lapsest saadik maalitud kaunid pildid armastusest. Meile on suuremas jaos näidatud mehe ja naise vahelist armastust. Sõnaga "armastus" meenub meile pigem mõni stseen mõnest romantilisest draamast või komöödiast, või mõni pilt, mis meie ekraanile ilmub, kui toksime google-sse sisse sõna "armastus" või "love", mis ilmselt annab rohkem tulemusi. Võib-olla on see kaunis pilt meie kaminasimsil, uhkelt läikivas raamis? Võib-olla on see naeratus, mida näeme lähedase inimese näol? Võib-olla on see tunne, et oled kodus? Võib-olla on see teadmine, et kuskil on keegi, kes on alati olemas, tingimusteta? Võib-olla on see merelainete kohin või kivi keset liivaranda? Võib-olla on see soe puudutus või kellegi külmad käed, mis su ihul soojenevad? Võib-olla on see soov, või lihtsalt unistus või lootus keset seda kaunist maailma... või on see valik?

Armastus üldisemalt on näha kelleski midagi, mis on armastusväärne. Mõnikord satuvad meie ellu inimesed, kes meie arvates ei väärikski armastust, vähemalt mitte meie oma. Aga see on vaid illusioon ja kaitse, mille endale ette seame. See on meie mugavustsoon, millest välja tulles riskime väga paljuga, kuid võita on meil veelgi enam. Me kipume inimesi hindama nende välimuse ja esmamulje põhjal. Võib-olla meie näiv musti tanksaapaid ja kümneid neete kandev neiu on tegelikult väga suure südamega? Võib-olla on temas midagi väga ilusat? Tihti just need, kes end mingisuguse maski taha varjavad, vajavad meie armastust kõige enam. Inimlikku armastust. Lihtsalt armastust, mis on kahe inimese vahel. Nemadki vajavad teadmist, et kuskil on keegi, kes neid nähes naeratab.

Kui raske on armastada inimest, kui ta käitub meie jaoks täiesti vastuvõetamatult? Või kui ta on pesemata ja kodutu? Või kui ta ei armasta iseend? See on raske, ometi nii vaevaväärt isetu tegu. Lihtsalt olla inimese jaoks olemas, tingimusteta, inimlikult. Võib-olla tal ei ole kedagi teist?

Mõni aeg tagasi oli raadiojaamades üsna populaarne laul Ne-Yo "Let me love you (until you learn to love yourself)", mille sõnadest ma absoluutselt aru ei saanud. Kuidas ma saan armastada inimest, kes end ei armasta? See on tüütu ja raske ja mida mina sellest saan? Miks ma peaksin hakkama kellegi vastu hoolivust üles näitama, kui see inimene ei taha seda? Aga siis ühel päeval ma mõistsin neid sõnu. Mõnikord satuvad meie ellu inimesed, kes on väga ebakindlad, madala enesehinnanguga. Nad vajavad pidevat toetust. Nad vajavad, et keegi võtaks riski ja neisse usuks. Ja nad on ilusad. Tegelikult on nad nii ilusad inimesed, et patt oleks neid mitte armastada. Aga kes võtaks selle riski ja armastaks neid, keda keegi ei armasta? Kes võtaks riski ja armastaks neid, kes endki ei armasta?

Aga kui me leiame endas südant võtta see risk, siis muutub meie elu täielikult. Me tuleme välja oma mugavustsoonist ja leiame, et maailm on ilus paik. Meie ise oleme selle ilusamaks muutnud. Me keegi ei tea, mis on elu mõte. Kuhu me kõik lõpuks jõuame? Aga me saame alati riskida ja see teebki elu põnevaks.

Loomulik instinkt on kõik halb endast eemale tõugata. Jah, inimesed, kes meile halba teevad - me kipume neid nii kergesti eemale tõukama, nii kiiresti, et vahel me isegi ei vaevu neid ära kuulama. Me tõukame nad endast välja ega soovigi kunagi enam leida neile ruumi oma südames, aga me ei püüa neid mõista. Meid eristab loomadest aga see, et me suudame endas leida vähemalt nii palju jõudu, et eemaletõukamist edasi lükata ja püüda mõista. Võib-olla suudame siis leida südames ruumi, et andestada? Võib-olla see inimene vajab teist võimalust? Mõni vajab isegi kolmandat. Kõigel on piir ja keegi ei tohiks ennastunustavalt armastada kõiki ligimisi, aga me võiksime olla rohkem valmis usaldama oma sisetunnet. Ja selle sisetunde järgi anda inimesele võimalus. Võib-olla me kunagi lähme eluga edasi ja ei suhtlegi tulevikus selle inimesega, kuid võib-olla praegu vajab ta lihtsalt seda, et keegi armastaks. Ja millegipärast oleme meie tema teele sattunud...

Kuskil on alati keegi, kes meidki armastab...