Pühapäev, 3. november 2013

Andestus. Andestamine. Andestuse palumine.

Meil on rada, mida mööda käime. Kuskil väljas on roheliste mahlaste lehtedega puu, mis toodab pidevalt õhku. Me hingame seda õhku, mida tema toodab. Kui teeme endale liiga, peaksime andestust paluma just selle puu käest. Tema annab meile eluks vajalikku õhku ja meie ei hinda seda piisavalt. Andestamine on osa meie rajast. See on osa meie valust, kannatustest. Teisest külejst on see osake meie õnnest. Puud toodavad õhku, pole ilus end piinata ja sellega oma eluaega lühendada.

Vabanduse palumine tähendab, et me tõesti kahetseme midagi. Me tunneme, et oleme teinud midagi valesti ja peame seda tunnistama mitte ainult endale, vaid ka inimesele, kellest vabandust palume. Inimesed, kes on loomult iseseisvad ega soovi kelleltki abi paluda, võivad kogeda suutmatust vabandada. Need sõnad lihtsalt ei tule üle huulte. Võimalik, et nad püüavad vabandada kuidagi teistmoodi. Aga olles pikalt iseseisev olnud ja ainult iseendale lootnud ning üksi hakkama saanud, on raske ühel hetkel maha istuda ning tunnistada, et nad on midagi valesti teinud. Nemad. Nemad, kes on ise hakkama saanud. Nad tunnenvad justkui oleksid nad ebaõnnestunud. Vabandamine võib nende jaoks olla piinarikas ka seetõttu, et see tundub neile enda alla surumisena, alandamisena. Kuigi nende loogline mõistus sealjuures neile vastupidist väidab. Suure tõenäosusega tunnevad nad end pärast vabandamist siiski hästi - see oli nende jaoks eneseületus. 

Andestamine on midagi enamat kui vabandust palumine. Tundub justkui hõlmaks ta rohkem ja sügavamaid tundeid. Me vabandame pigem väiksemate asjade eest. Andestust palume tegude pärast, mis oleme valesti teinud. Tegude pärast, mille tõttu keegi teine on haiget saanud, pettunud ja tundnud teisi negatiivseid tundeid. Andestamine on vajalik mõlemale poolele. Üks, kes palub andestust ja teine, kes andestab, kui andestab. Andestamine võib aga erinevalt aega võtta kaua, olenevalt teost. Mitte lihtsalt nädalaid ja kuid, vaid isegi aastaid. Andestamine on midagi sellist, mida ei saa peale suruda. Keegi ei saa tulla meile ütlema, et "noh, mine palu andestust nüüd ja saame kõik kenasti edasi minna oma eluga". Andestamine on tugevalt seotud meie sisemise arengu, meie emotsionaalse seisundi ja tunnetega. Tunnetega selle inimese ja enda suhtes. Andestamine toimub meie enda südames. See on lihtsalt üks pikk protsess, mis toimub aeg-ajalt justkui nähtamatult, aja loori taga. Andestamise protsess lõpeb hetkel, mil me südames tunneme, et nüüd ongi kõik, me oleme tõeliselt edasi läinud, me oleme aru saanud, miks juhtus, mis pidi juhtum ja me oleme andeks andnud. See on hetk. Üks mõistmise hetk, justkui väljahingamine. Me tunneme, et nüüd. Nüüd oleme andestanud. Andeks andnud ja edasi läinud. Valu ja piin ei hoia meid enam emotsionaalses puuris kinni. Me saime vabaks, ja mis väga oluline - me lasime teise inimese vabaks. See siiras naeratus tema näol, mis kerkib esile, kui ta on aru saanud, et me oleme andestanud... see siiras naeratus on ilus. See on vabadus, rõõm, väljahingamine.


Reede, 1. november 2013

Armastuse lill elab ringikujuliselt

Ühes filmis öeldi, et "orhidee on armastuse lill". Orhideeõis on kaunis, õrn, vooruslik, pehme. Ta õitseb üsna pikka aega ning langetab oma närtsinud õisi õige aeglaselt. Ta on kannatlik ega nõua palju. Küll aga kord nädalas vett, natuke valgust, head sõna ja sooja puudutust. Alguses on vaid vars, selline tugev, kas hele- või tumeroheline. Vars, mis sirgub lehtede horisondist kõrgemale ja kõrgemale. Seejärel võtab ta veidi kaarja positsiooni - ta võtab mingi suuna, alati valguse ja soojuse poole. Seejärel hakkab ta kasvatama õisi, kas palju või vähe - see oleneb soojuse ja valguse ja vee olemasolust. Aga isegi kui neid õisi on vähe, on nende konsistents samasugune: õrn, vooruslik, kaunis, siidine pehme. Aga kaunid õied kasvavad vaid tugeva varre külge, sest siis on neil turvaline. Nad teavad, et nende eluiga on pikk ja nad saavad oma kaunidust kõikide vaatajate silmadele näidata justkui oleks nende ilu ja õrnus suur meistriteos, mida vaadatakse ja imetletakse. Võetakse eeskujuks. Ühel päeval saab õitseaeg aga otsa. Nad langevad ükshaaval orhidee juurtele potti ja poti kõrvale lauale. Mõni päev langeb võib-olla vaid üks ja mõni päev võib-olla mitte ühtegi. Kui õied langenud, kuivab puhkust vajav vars ning see tuleb lõigata. 

Nagu armastuski.

Orhidee aga vajab ikkagi vett, natuke valgust, head sõna ja soojust. Ta vajab puhkust. Eemalolekut. Ta vajab, et enam ei käidaks teda vaatamas. Ta vajab rahu. Ja siis ühel päeval tärkab sama taim uuesti. Sama orhidee, uued varred ning uued õied. Orhidee särab uuesti ning kõik on tema ilust võlutud. Teda nähes tunnevad nad end kui maagilises taimeaias. Kogu ruum muutub imekauniks maailmaks, piisab vaid ühest orhideest. Tema õied on õrnad, kaunid, vooruslikud, pehmed. Ta ise on kannatlik ja ta puhkeb uuesti õide.

Nagu armastuski.

Pühapäev, 13. oktoober 2013

Võimalus võidelda tuuleveskitega

Käesolevas sügises on midagi äärmiselt erilist. See on kuidagi liiga kaunis. Mida ütleb meile vanarahvatarkus sõna "liiga" kohta? Kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis see ei olegi tõsi. See on lihtsalt kaetud imekauni kestaga, kuid mida see endas peidab, see on juba hoopis teine must müsteerium.

Samamoodi on ka inimsuhetes. Mõnikord tundub keegi meile äärmiset toreda ja meeldivana. Olles teda aga pikemalt jälginud, ei saa me enam aru temast ja ta elukorraldusest. Äkitselt tundub tema ja temaga seonduv nii ebareaalne, ebaloogiline ja nii võlts. Inimesi on erinevaid ja me ei peagi kõiki mõistma. See oleks äärmiselt kurnav ka, ilmselt. Inimesed on erinevad, nad on vahel väga kummalised ja me ei peagi kõigile meeldima. Samamoodi ei pea kõik meile meeldima. See aga ei tähenda, et me ei võiks nende suhtes olla vähemalt tolerantsed.

Võib-olla see kummaline ja meie jaoks ebaloogiliselt käituv inimene on vaid esmapilgul selline. Meil on võimalus anda sellele inimesele võimalus. Ei, see inimene ei pea midagi tõestama ega meile näitama. Ta ei pea tõestama, et ta ei ole kummaline. See kummaline olend on saanud võimaluse olla osa meie elust.  Ja meil on seetõttu võimalus teda tundma õppida ja aru saada, et asi polnudki selles, et tema oli kummaline, vaid asi oli hoopis selles, et me tegime ennatlikke järeldusi. Sellega, et me anname kellelegi võimaluse, anname tegelikult endale võimaluse teist inimest tundma õppida.

Väga lihtne on käega lüüa, eriti kui see puudutab teist inimest. "Ta käitub minuga halvasti, miks peaksin mina tema suhtes parem olema?" Jah, selline küsimus võib tekkida ka kõige tolerantsemal ja südamlikumal inimesel, sest igal inimesel on mingi annus, mida ta saab anda. Ja kui ta on kõik andnud ning energia on üksi tuuleveskitega võitlemisest otsa saanud, siis tekivadki sellised küsimused.

Kunagi keegi küsis minu käest: "Kes olen mina, et teise inimese suhtes alla anda?"

Mõnikord juhtub aga selline kurvem asi, et inimene, kelle suhtes me alla ei andnud, andis meie suhtes alla. Inimene, kelle pärast me võitlesime üksi tuuleveskitega. Inimene, kes pani meid pidevalt endalt küsima: "Kes olen mina, et teise inimese suhtes alla anda?". Ta annab alla, öeldes, et tal pole meid enam oma ellu vaja. Või et ta ei taha meid enda ellu enam. Puudub ka selgitus, mis aitaks meil tema käitumist mõista.

Loomulikult tekitab see meis pahameelt, pettumust ja muid väsitavaid negatiivseid tundeid. Võib-olla tekitab see viha. Ükspäev need emotsioonid leebuvad ja siis, me kas tunneme veel pikalt midagi negatiivset selle inimese suhtes kuni ei tunne enam midagi, või me hingame vabalt, laseme sel minna ja tunneme selle inimese suhtes endiselt positiivseid tundeid. Küsimus on selles, kumb variant on meie enda tervisele parem. Ilmselt viimane. Küll aga tuleb negatiivseid emotsioone ette mõlemal juhul ja nendega tuleb tegeleda. Nendega tuleb tegeleda, et saaksime ükspäev vabalt hingata ja olla vabad. Ning ühel päeval, kui seda inimest näeme, siis naeratame talle, sest me ei tea, miks ta käitus nii nagu käitus. Võib-olla oli tal selleks jube hea põhjus? See jääb meile selgusetuks, aga me ei peagi teadma vastuseid kõikidele küsimustele. Aga ma laseme sel minna, usaldades teda, inimest, kelle pärast võitlesime tuuleveskitega. Me usaldame tema otsust. Ja kuigi me teame, et suure tõenäosusega ei ole me enam kunagi suutelised tema pärast tuuleveskitega võitlema, siis me naeratame ikkagi. Naeratame, sest see võitlus on läbi. 

Laupäev, 14. september 2013

Ta tuli... ja läks... ja armastas

Meile on lapsest saadik maalitud kaunid pildid armastusest. Meile on suuremas jaos näidatud mehe ja naise vahelist armastust. Sõnaga "armastus" meenub meile pigem mõni stseen mõnest romantilisest draamast või komöödiast, või mõni pilt, mis meie ekraanile ilmub, kui toksime google-sse sisse sõna "armastus" või "love", mis ilmselt annab rohkem tulemusi. Võib-olla on see kaunis pilt meie kaminasimsil, uhkelt läikivas raamis? Võib-olla on see naeratus, mida näeme lähedase inimese näol? Võib-olla on see tunne, et oled kodus? Võib-olla on see teadmine, et kuskil on keegi, kes on alati olemas, tingimusteta? Võib-olla on see merelainete kohin või kivi keset liivaranda? Võib-olla on see soe puudutus või kellegi külmad käed, mis su ihul soojenevad? Võib-olla on see soov, või lihtsalt unistus või lootus keset seda kaunist maailma... või on see valik?

Armastus üldisemalt on näha kelleski midagi, mis on armastusväärne. Mõnikord satuvad meie ellu inimesed, kes meie arvates ei väärikski armastust, vähemalt mitte meie oma. Aga see on vaid illusioon ja kaitse, mille endale ette seame. See on meie mugavustsoon, millest välja tulles riskime väga paljuga, kuid võita on meil veelgi enam. Me kipume inimesi hindama nende välimuse ja esmamulje põhjal. Võib-olla meie näiv musti tanksaapaid ja kümneid neete kandev neiu on tegelikult väga suure südamega? Võib-olla on temas midagi väga ilusat? Tihti just need, kes end mingisuguse maski taha varjavad, vajavad meie armastust kõige enam. Inimlikku armastust. Lihtsalt armastust, mis on kahe inimese vahel. Nemadki vajavad teadmist, et kuskil on keegi, kes neid nähes naeratab.

Kui raske on armastada inimest, kui ta käitub meie jaoks täiesti vastuvõetamatult? Või kui ta on pesemata ja kodutu? Või kui ta ei armasta iseend? See on raske, ometi nii vaevaväärt isetu tegu. Lihtsalt olla inimese jaoks olemas, tingimusteta, inimlikult. Võib-olla tal ei ole kedagi teist?

Mõni aeg tagasi oli raadiojaamades üsna populaarne laul Ne-Yo "Let me love you (until you learn to love yourself)", mille sõnadest ma absoluutselt aru ei saanud. Kuidas ma saan armastada inimest, kes end ei armasta? See on tüütu ja raske ja mida mina sellest saan? Miks ma peaksin hakkama kellegi vastu hoolivust üles näitama, kui see inimene ei taha seda? Aga siis ühel päeval ma mõistsin neid sõnu. Mõnikord satuvad meie ellu inimesed, kes on väga ebakindlad, madala enesehinnanguga. Nad vajavad pidevat toetust. Nad vajavad, et keegi võtaks riski ja neisse usuks. Ja nad on ilusad. Tegelikult on nad nii ilusad inimesed, et patt oleks neid mitte armastada. Aga kes võtaks selle riski ja armastaks neid, keda keegi ei armasta? Kes võtaks riski ja armastaks neid, kes endki ei armasta?

Aga kui me leiame endas südant võtta see risk, siis muutub meie elu täielikult. Me tuleme välja oma mugavustsoonist ja leiame, et maailm on ilus paik. Meie ise oleme selle ilusamaks muutnud. Me keegi ei tea, mis on elu mõte. Kuhu me kõik lõpuks jõuame? Aga me saame alati riskida ja see teebki elu põnevaks.

Loomulik instinkt on kõik halb endast eemale tõugata. Jah, inimesed, kes meile halba teevad - me kipume neid nii kergesti eemale tõukama, nii kiiresti, et vahel me isegi ei vaevu neid ära kuulama. Me tõukame nad endast välja ega soovigi kunagi enam leida neile ruumi oma südames, aga me ei püüa neid mõista. Meid eristab loomadest aga see, et me suudame endas leida vähemalt nii palju jõudu, et eemaletõukamist edasi lükata ja püüda mõista. Võib-olla suudame siis leida südames ruumi, et andestada? Võib-olla see inimene vajab teist võimalust? Mõni vajab isegi kolmandat. Kõigel on piir ja keegi ei tohiks ennastunustavalt armastada kõiki ligimisi, aga me võiksime olla rohkem valmis usaldama oma sisetunnet. Ja selle sisetunde järgi anda inimesele võimalus. Võib-olla me kunagi lähme eluga edasi ja ei suhtlegi tulevikus selle inimesega, kuid võib-olla praegu vajab ta lihtsalt seda, et keegi armastaks. Ja millegipärast oleme meie tema teele sattunud...

Kuskil on alati keegi, kes meidki armastab...


Teisipäev, 10. september 2013

"Armastus on tegu"

Alustasin just ühe kaunis meeldiva ja põneva raamatu lugemist. Nimelt on tegemist Gary Chapmani "Armastus on tegu" raamatu eesti keelse tõlkega, mille täna raamatupoes uudistades avastasin. Tahaksingi jagada seda imelist sissejuhatust, mis sellele raamatule on kirjutatud:

    "Nii kaugele kui mäletame, on luuletused, laulud, filmid ja kõnemehed armastust kirjeldada ja väljendada püüdnud. Filmid ja TV-saated keskenduvad armastuse otsinguile ja leidmisele. Reklaamiagentuurid kasutavad seda võimsat tunnet, et müüa meile oma kaupu. Meie kultuuriski näib valitsevat armastav meelsus.
    Kui tegemist on abielu, perekonna või sõpusega, pole imestada, et armastusel on niisugune külgetõmbejõud. Armastus on meie elus esmajärgulise tähtsusega. Lõpuks ütleb ka kõige targem raamat, mida olen lugenud - Piibel - et Jumal Ise on armastus.
    Vähesed emotsioonid võrduvad erutava adrenaliinisüstiga, mida annab vastleitud armusuhe, sõbra meeldiv seltskond või pereliikme ustav toetus. Pole ime, et otsime armastust eelkõige positiivsetest kogemustest. Igapäevaseid katsumusigi on palju kergem ületada, kui teame, et vajadusel on meie kõrval alati keegi, kes meid tingimusteta toetab.
    Igas armusuhtes osalevad inimesed võivad eksida. Einevalt isiklikest suhetest, mida näeme teleri- või kinoekraanilt, ei saa sassiläinud inimsuhteid poole tunni või mõne episoodiga lahendada. Mõnikord muudavad asjaolud ja inimesed ise õnneliku armastussuhte peaaegu talumatuks.
    Pärast abiellumist kaob algne õnnejoovastus ja romantilised tunded võivad haihtuda. Seejärel tekivad teravad lahkarvamused ja üksteise toetamise asemel muutume vaenulikeks. Mõnikord oleme nõutud ning ei oska normaalselt suhelda, teinekord klammerdume ebareaalsete ootuste-lootuste külge. Tõepoolest, vahel ei pruugi me isegi teada, kuidas armastuse valem toimib. Raskuste tekkides mõned inimesed lihtsalt lahkuvad... jättes maha haavatud südamed.
    Pastori ja nõustajana olen seda ikka ja jälle näinud. Tekib abielutüdimus ja sellega koos kiusatus näha, kas naabimehe õuel on tõesti rohi rohelisem. Vanemad ja lapsed reageerivad lahkarvamuste puhul emotsionaalselt üle. Mõni inimene tunneb end kirikus üksildasena või jääb üldse koju, kuna ta on kaotanud sõbra ja kardab uut suhet, et mitte uuesti haiget saada.
    Olen näinud väga paljusid inimesi, kes on armastusele liiga kiiresti käega löönud. Suhetest loobumine ei kindlusta loodetud leevendust, ei too lahendusi ega lihtsusta elu. Pigem kuhjab see uusi probleeme - täis vinduvat meelepaha ja sõrmega näitamist. 
    Millised on siis vastused väljakutsele, mida armastus endaga kaasa toob? Algajatele võib öelda, et vaatamata eluraskustele ja -pingetele peab kestvaks armastuseks olema midagi rohkemat kui lihtsalt tunne. Armastus peab väljenduma meie tegudes - nii abielus, perekonnas, sõprade ja tuttavate keskel kui isegi vaenlaste hulgas." - Gary Chapman

Midagi ilusat tänasesse õhtusse...


Teisipäev, 3. september 2013

Mehed ja kingitused

Võib-olla on teie naine mõningad korrad maininud, et võiksite talle vahel lilli tuua. Kas ta muutus väga kurvaks ja võib-olla isegi nuttis, kui te tema jaoks mõne tähtsa päeva unustasite? Kas ta kaebab, et te ei tee talle kunagi kingitusi? Ilmub hetkega sära tema silmadesse ja naeratus suule, kui talle väikse kingituse viite? Kuidas ta teiste endale lähedaste inimestega käitub? Kas ta üllatab neid pisikeste kingitustega? Viib emale tavalisel päeval lilli? On ta teile toonud mõne maast leitud asja, mis talle teid meenutas? Kui nii, siis ilmselt on tema armastuse keeleks kingitused.

Kingitusi saab osta, leida ja ise meisterdada. Mees, kes peatub tee ääres, et korjata sealt lilleõis oma armsamale, on leidnud võimaluse armastust avaldada. Alati on võimalus naisele midagi meisterdada ja siis talle see kinkida. Leida võib lilli ja kive, mis on erilised. Kallihinnalised kingitused pole alati kõige väärtuslikumad. Pidage meeles, mõte on see, mis loeb. Kingituste tegemiseks ei tasu oodata mingit tähtpäeva. Kingitusi on soovitav teha ka niisama, lihtsalt seetõttu, et armsam teil meeles on ja et teda armastate. Kui teie armsam on aga olnud iga kingituse suhtes kriitiline ja peaaegu miski, mis te kinkinud olete, pole olnud sobiv, siis ilmselt ei ole kingitused tema armastuse keel.

Kui aga teie naise armastuse keel on kingitused, siis tasuks mõelda järgnevale:
  •       Fotod on suhteliselt odavad ning kui aeg läheb mööda, muutuvad need aga aina rohkem hinnatumaks inimesele, kellele need kingiti.
  •       Kinkige talle „päeva kingitus“. Kui teate, et tal on vaba päev, leidke tema jaoks aega ning tehke koos midagi, mida ta soovib teha või kinkige talle vaba päev, tehes ise kõik majapidamistööd.
  •       Võib-olla teie naine kogub mingeid asju. Sellisel juhul oleks kena vahel tema kollektsiooni täiendada.
  •       Hoidke silmad lahti ootamatute kingituste jaoks: lillemüüjad tänavatel, lemmik jäätiseputka.
  •       Pakkuge „oma kohaloleku kingitust“, kui tal on rasked ajad (haige sõbra külastamine, kriis tööl, vanemate eest hoolitsemine).
  •       Kinkige talle laul. Võimalusel kirjutage see ise ja laulge talle, või valige laul, mis talle võiks meeldida ning kinkige talle CD.
  •       Kui tal on tulemas suur sündmus (näiteks sünnipäev), andke sellest teada tema vanadele sõpradele, kellest ta ammu pole midagi kuulnud.
  •       Kui lähete reisile (kas või tööreisile), tooge talle alati mingi meene kaasa. Kui aga tema läheb reisile, peitke kingitus talle reisikohvrisse, et ta kohale jõudes selle avastaks.
  •       Kinkige talle pusle ning leidke aeg seda koos kokku panna.
  •       Enamuse mehi vajavad meenutamist: ehted on peaaegu alati sobilik kingitus.

Kolmapäev, 28. august 2013

Mehed ja aeg. Kvaliteetaeg.


Ilmselt on tõsi see, et kui teie naine kurdab „Sa ei veeda üldse minuga aega“ või „Mul on tunne, et sa oled abielus oma arvutiga“ või „Sa pole minuga ühendust võtnud“, võib tema armastuse keeleks olla kvaliteetaeg. Kahekesi filmi vaatamine ei ole kvaliteetaeg. On inimesi, kes peavad seda aga tõeliseks kvaliteetajaks. Kvaliteetaeg on see, kui pärast filmi vaatamist arutletakse selle filmi sisu üle. See arutelu on kvaliteetaeg, mitte filmi vaatamine.

Kvaliteetaeg on siis, kui leitakse aeg, mil antakse oma armastatule jagamatut tähelepanu ehk keskendutakse ainult temale. Kvaliteetaeg hõlmab silma vaatamist, armastatu mõtetele keskendumist, tema soovide ja unistuste kuulamist. Ühtlasi kuulub kvaliteetaja alla kõik need tegevused, mida teie naisele meeldib teha. Kui ta armastab balletti vaatamas käia, minge koos temaga ja ärge tehke sealjuures mingeid negatiivseid kommentaare. Minge temaga piknikule, kuid ärge esitage kaebusi teid häirivate sipelgate ja kärbeste suhtes. Kui te naist armastate, siis teete temale meelepäraseid tegevusi heameelega. See on teie valik. Kui te valite, et armastate teda, siis leiate selle aja, mida ta vajab ning veedate selle temaga.

Kvaliteetaja alla kuuluvad ka kvaliteetvestlused. Gary Chapman toob isegi välja, et mõne inimese jaoks ongi kõige tähtsam just kvaliteetvestlus. Selline vestlus peidab endas teiepoolset siirast soovi temast aru saada, tema käitumist mõista ning teada saada, millised on tema tunded, mõtted, arusaamad, soovid. Sealjuures on oluline kuulata sõbralikult, heasoovlikult, siiralt. Vestluse ajal hoidke silmsidet ja ärge samal ajal millegi muuga tegelege, kuulake tema tundeid ja jälgige kehakeelt. Mis veel oluline, kuulake ta lõpuni. Ei ole mõtet kohe oma ideedega lagedale tulla. Ta ei pruugi tahtagi nõuandeid või teie ideid. Ta tahab lihtsalt, et te teda kuulaksite. Mõne inimese jaoks piisabki iga päev 15 minutilisest vestlusest ja ta on veendunud, et armastate teda üle kõige.

Gary Chapman toob välja, et on olemas kaks äärmuslikku inimtüüpi. Esimene neist on „Surnumeri“ (Dead Sea). Selline inimtüüp saab erinevate kogemuste, mõtete ja tunnete osaks terve päeva jooksul. Neil on justkui suur reservuaar, kuhu nad kogu seda informatsiooni koguvad ja nad on täiesti õnnelikud, kui nad ise üldse ei räägi. Kui selliselt inimeselt küsida „Mis mureks on?“, siis ilmselt vastab ta „Mitte midagi“, olles sealjuures täiesti aus. Ta on täiesti õnnelik, kui ei pea rääkima. Teine inimtüüp on „Lalisev oja“ (Babbling Brook). Selle inimese jaoks, mis iganes ta näeb või kuuleb, sellest ta räägib. Nad räägivad kogu aeg ja kõigest. Päris tihti sellised inimesed abielluvad omavahel ja nad sobivad hästi. Üks räägib ja teine kuulab. Suurepärane. Nad võivad niimoodi aastaid õnnelikult koos olla. Ühel päeval ärkab „Lalisev oja“ üles ja tõdeb, et ta ei tunne üldse seda inimest, kellega ta abielus on. Ja vastupidiselt, „Surnumeri“ hakkab mõistma, et ta teab liiga palju. Õnneks nii „Surnumeri“ suudab õppida rääkima ja „Lalisev oja“ kuulama. Meie isiksus mõjutab meid, kuid ei kontrolli meid.

Niisiis, kui teie naine tunneb teie armastust veedetud kvaliteetajas, siis on kasulik mõelda järgnevate tähelepanekute peale:
  •       Arvestage sellega, kas teie naine on varajane ärkaja või meeldib talle õhtul kaua üleval olla. Ärgake hommikul varem, et juua koos temaga kohvi. Kui talle meeldib kaua üleval olla, jooge õhtul teed või kakaod.
  •       Kui veedate liiga palju aega trennis, sõpradega väljas olles või tööd tehes, loobuge mõnest neist ja veetke rohkem aega temaga. Selline tegu näitab talle, kuivõrd te temast hoolite.
  •       Kui te ei ole just vestleja-tüüpi inimene, siis mõelge eelnevalt välja, mis küsimusi tahaksite temalt küsida ning püüdke neile vastused saada, tundes aga huvi eelkõige tema enda vastu.
  •       Üllata teda kino- või teatripiletitega, mis talle kindlasti meeldida võivad. Pärast minge koos sööma. Siis on võimalus kuulata tema mõtteid filmi/etenduse kohta.
  •       Kuulake hoolikalt tema lapsepõlvemälestusi ning proovige neist lähtuvalt midagi tema heaks teha. Näiteks, kui talle meeldis hobustega ratsutada, viige ta uuesti. Kui oli mõni tema jaoks eriline koht, külastage seda uuesti.
  •       Valige naisega vaheldumisi raamatuid, mida lugeda. Pärast on võimalik koos arutada või lugeda üksteisele meeldivamaid kohti ette.
  •       Sõitke autoga kuhugi kaugele. Vestlused autosõidu ajal aitavad lähedust üles ehitada.
  •       Kui ei oska enam midagi öelda, õppige koos temaga vaikust nautima. 

Laupäev, 24. august 2013

Mehed, tunnustage oma armastatut!

Üldiselt kipuvad inimesed oma „karjet“ armastuse järele väljendama enda armastuse keeles. Võib-olla on teie jaoks tuttavad sellised laused nagu: „Sa ei ütle mulle kunagi midagi ilusat“ või „Sa kunagi ei märka, et ma olen juuksuris käinud“ või „Sa võiksid tihedamini öelda, et armastad mind“ või „Sa teed mind pidevalt oma sõprade ees maha“ või „Sa ei ütle kunagi, kui oluline ja sinu jaoks olen“. Ilmselt on sellise inimese armastuse keeleks tunnustussõnad. See on tema karje armastuse järele. Ta ei taha niisama viriseda ja näägelda, et te tema jaoks olemas ei ole. Ta lihtsalt reaalselt ei tunne, et te teda armastate. Samas, võib-olla ta ise teeb pidevalt komplimente, on teile sõnadega toeks, turgutab teid verbaalselt – ka see on märk, et tema armastuse keeleks võib olla tunnustussõnad.

Aga mis saab siis, kui te ei ole just eriline sõnamees ja tunnete, et rääkimine pole teie jaoks? Veelgi enam, teie vanemad ei kasutanud omavahel ega teiega suhtlemisel lahkeid, julgustavaid ja armastavaid sõnu. Komplimentide tegemine, verbaalne julgustamine ja toetamine võivad teile isegi ebamugavust valmistada. Ei tasu järele anda mõttele, et võib-olla te ei peakski olema koos naisega, kelle armastuse keel on tunnustussõnad ja teie ei oska selles keeles kohe üldse kõneleda. Õnneks on armastuse keeled õpitavad.

Esimene asi, ilmselt ka kõige lihtsam, kasutage võimalikult palju viisakussõnu: aitäh, palun, võta heaks, kõike head jne. Soovituslik on kasutada viisakussõnu mitte ainult oma armastatuga suhtlemisel, vaid ka teiste inimestega. Mida rohkem neid sõnu kasutate, seda enam saab see osa teie suhtlusest ning varsti ütlete neid asju juba automaatselt. Teiseks, võib-olla tuleks pidada märkmikku, millesse kogute erinevaid tunnustussõnu. Alati, kui loete mõnda artiklit, raamatut, ajalehte, püüdke välja noppida erinevaid võimalusi ja viise, kuidas komplimente teha. Mille suhtes neid teha ja milliste sõnadega. Ettevaatust, ei tasu ülistavaks minna. Kellelegi ei võta tõsiselt inimesi, kes kõigile meeldida tahavad. Pealegi, kompliment peab olema siiras. Samuti on julgustavate sõnadega. Kui te tõesti ja siiralt usute, et teie naine saab hakkama nende asjadega, mis ta plaanib ette võtta (uus töökoht; millegi loomingulisega tegelemine jne), siis julgustage teda neid tegema. Tähtis on, et te ise usute temasse. Kolmandaks, kui te soovite, et naine teid milleski aitaks (auto pesemine, pesu pesemine, nööpide õmblemine), siis paluge tal seda teha. Nõudmiste esitamine vaid rikub suhet ja naisele, kelle armastuse keeleks on tunnustussõnad, mõjuvad nõudmised laastavalt nagu ka solvangud. Tunduvalt rohkem soovib ta teie jaoks olemas olla ja teie heaks midagi teha, kui te ütlete: „Ma hindaksin/mulle väga meeldiks/minu jaoks on oluline, kui sa...“

Niisiis, kui teie armastatu armastuse keeleks on tunnustussõnad, siis siin on teile mõned toredad vihjed ja näpunäited, kuidas panna ta end tundma, et teda tõeliselt armastate: 
  •      Ärge öelge lihtsalt „Sa näed kena välja.“ Öelge, „See värv on sinu seljas kena“ või „Mulle meeldib, kui su juuksed nii seatud on“. Tehke kompliment ühe nädala jooksul iga päev erinev kompliment.
  •     Mainige midagi spetsiifilist selle kohta, mis on seotud sellega, kes ta on. Näiteks „Ma naudin jalutuskäike koos sinuga. Sa alati viid tähelepanu erilistele asjadele“ või „Ma tahtsin sulle öelda, et mulle tõesti meeldis viis, kuidas sa selle vanaprouaga bussipeatuses rääkisid.“
  •     Viige omavahelised vestlused unistuste ja soovide teemale. Lase tal väljendada, mis on tema peidus olevad unistused ja julgusta teda tegema esimesi väikseid samme, et need unistused täide läheksid.
  •     Otsi erinevaid tsitaate ning kirjuta iga päev üks neist märkmepaberile ja jäta kuhugi, kust ta selle leiab. Tsitaadid peaksid väljendama seda, mida sa tema vastu tunned.
  •     Tee talle plaat, mida ta saab kuulata autoga sõites, tööl ja kodus üksi viibides. Plaadil võib olla erinevaid laule, lugusid ja luuletusi, mis talle meeldivad. Selgitavalt võid ka juurde lisada, kuidas on iga asi seal plaadil temaga seotud.
  •     Õpi, kuidas öelda „Ma armastan sind“ erinevates keeltes (siin on mõeldud võõrkeeli – inglise, prantsuse, hispaania jne).
  •     Täna teda asjade eest, mida ta rutiinselt teeb ja ilmselt isegi ei oota, et talle nende asjade eest midagi head öeldakse.
  •     Mõtle igale viimase aja probleemile/tülile/arusaamatusele ning püüa asjad selgeks rääkida. (Võib olla abiks, kui alustate sõnadega „Ma olin mõnevõrra tõbras, et...“
  •     Kui ta on tööl, saada talle ergutav ja julgustav sõnm või e-mail, eriti, kui tead, et tal on raske päev. 
Võib-olla mõni neist soovitustest kõlab teie jaoks kummalisena. Võimalik, et just nii see ongi. Aga teie tunnete oma armastatut ning seetõttu on just teil kõige parem võimalus leida oma viis, kuidas teda kõige efektiivsemalt tunnustada. Need näpunäited on vaid selleks, et panna teie enda fantaasia tööle erinevates suunades. Need on lihtsalt väke osa näidetest, mida võib teha. Siiski, mõni neist näidetest on väga eriline ja pea igaüks oleks liigutatud, kui tema jaoks midagi sellist tehakse.

Neljapäev, 22. august 2013

Mehed ja armastuse keeled ehk kuidas armastada naist?

Mehed ja naised suhtlevad väga erinevalt, nad saavad asjadest aru väga erinevalt. Nad mõistavad armastust väga erinevalt. Võib-olla võib isegi öelda, et mõlemad on armastuse mõistmisel isekad. Teist inimest armastatakse ja temast hoolitakse oma malli järgi. Armastus peaks ju olema midagi sellist, mis on üheselt mõistetav. Sellel pole definitsiooni, sest see on armastus. Armastus noh, seal ei saa ju midagi keerulist olla?

Aga me mõistame armastust erinevalt. Mehed mõistavad seda teisti kui naised ja lahkarvamusi esineb nii naiste kui meeste seas eraldi. Sest see ei ole üheselt mõistetav. Armastusel ei ole ühist definitsiooni. Me mõistame seda erinevalt ja seetõttu väljendame seda erinevalt. Meil on oma armastuse keel ja armastame teisi oma malli järgi – oma keele järgi.

Toote naisele lilli, kuid tema sooviks pigem, et teda kallistaksite. Ostate kinopiletid, et minna filmi vaatama, kuid tema pigem istuks diivanil ja räägiks juttu. Olete väsinud segadusse ajavatest signaalidest ja vihjetest, mida pole märganud? Avastage oma armastatu keel ning avaldage armastust just temale arusaadavas keeles. Pidage meeles, õppides ära naise armastuse keele, teete te enda elu tunduvalt lihtsamaks ja naise õnnelikuks.

Paarisuhetes tekivad tihti probleemid lihtsalt seetõttu, et ei suhelda omavahel piisavalt. Tähtis on rääkida, mis on ühe jaoks oluline ja mis teise jaoks. Infosulu tõttu võibki juhtuda, et ütlete oma naisele iga päev, et armastate teda, kuid millegipärast on tema ikkagi õnnetu. Ilmselt on mõistmatu, miks naine pidevalt kurdab, et te teda ei armasta, kuigi te iga päev ütlete, et armastate. Naine aga kurdab, et kui te teda armastaksite, siis aitaksite teda majapidamistöödes, koristaksite enda järelt ning aitaksite vahel pärast õhtusööki nõud ära pesta. Siis tekivad tülid, kuna mees ei mõista, miks naine aru ei saa, et teda armastab ja naine tunneb, et teda ei armastata, kuna mees ei ole talle kunagi abiks. Siinkohal tuleks tähelepanu pöörata sellele, mis on teise inimese jaoks oluline ehk millises armastuse keeles ta kõneleb. Millises armastuse keeles teie naine tunneb, et te teda armastate?

Naised ei ela eesmärgiga vinguda, viriseda, pahandada ja kiuslikud olla. Nad võivad parajad ussid olla, kui nende emotsionaalne paak on tühi või tühjenemas, kuid armastuse pealevool on olematu. Igasugust pahameelt, virisemist ja kriitikat tuleb võtta informatsioonina. See on vaid relv, mida saate lõpuks enda kasuks ära kasutada. Informatsioon on relv, mille abi saate muuta oma suhet ja viia selle hoopis teisele tasemele, muutes naise õnnelikuks. Ja uskuge, siis olete ka te ise õnnelik. Sest õnnelik naine on armastav, hooliv, soe. Ta on alati olemas ega lahku teie kõrvalt, kuna tunneb end hästi. Ta tunneb end armastatu ja hoituna. Ta tunneb end turvaliselt.

Jah, ta ütleb pidevalt, et hoolib minust. Ütleb, et tunneb minust puudust. Aga kui ta tõesti tunneks minust puudust ja tahaks minuga koos olla, siis leiaks ta aja, et minuga aega veeta – see on vaid üks näide, kuidas kahtluseuss võib ellu ärgata ja meie mõistust õõnestada. Selliseid asju ei öelda aga välja, ja kui, siis juba vihahoos, kui omavahelised suhted on juba väga käest ära. Võib-olla on juba hilja midagi päästa. Ükski olukord pole lootusetu. Mõnikord me hoolime väga inimesest, kuid me ei oska leida õiget viisi, kuidas seda talle näidata. Ning ühel päeval on tema emotsionaalne paak nii tühi, et ta muutub meie suhtes kiuslikuks, vaenulikuks, sarkastiliseks, kritiseerivaks. Kas siis on juba liiga hilja suhet päästa? Ei ole. Kuigi, siis võtab turvalise ja sooja suhte taasloomine tunduvalt kauem aega. Emotsionaalne paak ei täitu väga kiiresti. Peame andma inimesele aega, aga ise sealjuures püüdma ja olema kannatlik. Ajaga on meil võimalik see paak uuest täita. Küsimus on vaid selles, kas ja kui väga me tahame seda inimest õnnelikuks teha. Kas me tahame, et ta oleks õnnelik meiega koos?

Järgmises osas: konkreetsed näpunäited ja soovitused, kui naise armastuse keel on tunnustussõnad.

Esmaspäev, 19. august 2013

Lapsed ja füüsiline puudutus

Füüsiline puudutus on oluline iga lapse jaoks, eriti just emotsionaalse arengu suhtes. Kõigepelt laps kasvab ja areneb ema üsas, ta on harjunud ema lähedalolekuga, temaga füüsilises kontaktis olema. Vajadus puudutuseks on inimese loomuses, see on üks läheduse komponentidest. Lapsed, keda hoitakse süles, kallistatakse ja musitatakse, on emotsionaalselt palju tervemad kui lapsed, kes on pidanud kaua olema füüsilise kontaktita.

Lapsed, kelle armastuse keel on füüsiline puudutus, vajavad kallistusi, süles olemist, patsutust õlale. Mängu käigus lapse õhku viskamine ja kinni püüdmine, keerutamine – see kõik on seotud füüsilise puudutusega. Kui lapsega ei räägita piisavalt füüsilise puudutuse keeles, võib ta hakata vanemaid eemale tõrjuma. Näiteks, kui ema võtab lapse üle pika aja sülle, siis võib ta ema tõrjuda. Samuti võib ta keelduda kallistamisest või siis püüab end kallistamisest ja süles olemisest nii-öelda välja vingerdada.

Füüsilise puudutuse jagamine ja mõju on erinevates vanustes erinev. Väikelapsed – esimeste eluaastate jooksul vajavad lapsed palju puudutamist. Kuid ka lapse kasvades on tal vajadus kallistuste, muside, sõbraliku maadlemise, mänguliste puudutuste järele, kuna need on emotsionaalse arengu seisukohalt tähtsad. Tüdrukud saavad puudutusi rohkem kui poisid. Ühelt poolt võib selle põhjuseks olla vanemate kartus, et poisid muutuvad feminiinseks. Loomulikult pole see tõsi. Fakt on see, et mida enam vanemad hoiavad oma lapse armastuse „paagi“ täidetuna, seda tervem on lapse enesehinnang ja seksuaalne orientatsioon.

Kooliealised lapsed – kui laps läheb kooli, on tal endiselt tugev vajadus füüsilise puudutuse järele. Lapsed satuvad koolis silmitsi uute inimeste ja olukordadega, sel põhjusel on väga oluline hommikune kallistus. On väga suur erinevus, kas laps tunneb end kooli minnes kindlalt või ebakindlalt. Koju tulles võib just kallistus olla see, mis teeb ta rõõmsaks ning laseb tal rahulikult mängida ja koolitöid teha. Kui lapsed kasvavad, eriti poisid, on justkui üha raskem neid kallistada ja neile füüsilist puudutust jagada. Lapse kasvades saab ta suure osa puudutustest läbi mängu – korvpall, jalgpall ning teised kontakti nõudvad mängud. Mõnikord võib tunuda, et poisid tõrjuvad puudutusi. Kui vanemad tunnevad, et just nii see on, siis ei peaks füüsilist puudutust ära jätma. Kuigi võib näida, et nad ei taha seda, vajavad nad tegelikult füüsilist puudutust ikkagi.


Teismelised lapsed võivad olla väga erinevate tuju tõusude ja mõõnadega. Ometi vajavad nemadki füüsilist puudutust. Teismelised vajavad kallistusi ning peavad neid üsna efektiivseks rasketel aegadel, kui nad vajavad tuge. Tihti ei olegi vaja midagi öelda või püüda lohutada, lihtne kallistus annab palju rohkem. Kui teismelised tõrjuvad vanemate kallistusi avalikus kohas, siis tuleb seda mõista ning atagsi tõmbuda. Samas kodus on vanematel võimalik jällegi initsiatiiv enda kätte võtta. Teismelised on justkui täidetud emotsioonide, soovide, unistuste ja mõtetega ning tihti nad tõesti ei taha, et neid puudutatakse. Seda tuleb mõista.

Pühapäev, 18. august 2013

Lapsed ja teenimiskunst

Lapse armastuse keeleks võib olla teenimiskunst, mis aga ei tähenda, et peaksime lapse eest kõik asjad ära tegema. Laps ei eelda, et vanemad on tema orjad. Lapsed lihtsalt vajavad, et aitaksime neid asjades, millega nad ise hakkama ei saa. Kui aga tuleb aeg, mil nad saavad ise hakkama, siis peaksid nad varasemalt meie poolt ära tehtud toiminguid ise tegema.

Laps tunneb end armastatuna, kui vanemad käivad tööl ja teenivad raha, et tal oleks kõik vajalik olemas. Laps tunneb end armastatuna, kui vanemad teevad süüa, koristavad maja, niidavad muru ja aitavad neid koolitöödes. Teenimiskunst on väga tugevalt eale vastav ehk siis lapse eest tuleb ära teha neid asju, mida ta ise ei saa teha. Loomulikult, kui laps on kolmekuune, siis vahetame mähkmeid, toidame teda, peseme. Aga kui laps on üheksa aastat vana, siis saab ta söömise, pesemise ja oma toa koristamisega ise hakkama. Teenimiskunst kui armastuse keel ei tähenda, et vanemad on oma laste jaoks teenijad.


Teenimiskunsti ülimaks eesmärgiks on õpetada oma lastele, kuidas teisi isetult teenida. Meie ülesandeks on kasvatada lastest täiskasvanud inimesed, kes läbi teenimiskunsti suudavad ka teisele armastust jagada. Kuna aga lapsed on loomu poolest enesekesksed, siis ei saa neilt oodata, et nad teeniksid teisi igasuguse motivatsioonita. Lapsi tuleb nende hea käitumise eest premeerida, kas siis hea sõna või millegi muuga. Lastel võtab kaua aega, kuni nad õpivad isetult läbi teenimiskunsti armastust jagama. Meie oleme oma lastele eeskujuks, seda tuleks alati silmas pidada.

Reede, 16. august 2013

Lapsed ja kingitused

Jõulud, sünnipäevad, kooli lõpud – lapsed armastavad kingitusi. Neile võivad kingituste juures meeldida erinevad asjad – selle paberist lahtiharutamine, üllatusmoment, ootus, kingitus ise, selle sümboolne tähendus – kuid neile meeldib kingitustega seonduv. Nad tunnevad, et neid on meeles peetud ja neid armastatakse. Siiski, on lapsi, kelle jaoks on kingitused palju olulisemad kui teiste jaoks.

Kingituse all peetakse silmas peamiselt asju, just nimelt asju. Midagi, mida saab käega katsuda. Jah, kingituse puhul ei ole oluline selle rahaline, vaid emotsionaalne väärtus. See võib olla kivi või teokarp mererannast, aga see võib olla ka midagi hoopis suuremat. Inimese jaoks on kõige suuremaks kingituseks kohalolek. Jah, kohalolek, kuid see ei ole lihtsalt teise inimese jaoks olemas olemine. Kohalolek tähendab, et me veedame inimesega aega. See tähendab, et kui tal on raske, siis me istume tema juures, oleme lihtsalt olemas. See tähendab nii vaimset kui füüsilist kohalolekut. Inimesel peab tekkima tunne, et tema jaoks ollakse alati olemas. Ta peab tundma, et võib alati selle inimese poole pöörduda ning too on temaga suhtlemise suhtes avatud.

Tänapäeva kiire elutempo juures kipuvad vanemad lastega veetmata jäänud aega korvama kingitustega. Tuuakse uusi mänguasju, püütakse uue mobiiltelefoni abil lapse tuju parandada ja suhteid lappida. See pole aga õige, kuna koos veetmata jäänud aega ei saa millegagi korvata. Jah, hetkeks teeb see lapse rõõmsaks, et sai uue mänguasja. Aga kui lapsel on valida, kas vanema kohalolek või uus arvuti, siis suure tõenäosusega valib ta vanema kohaloleku. Mõlemad on suured kingitused, kuid üks neist on lapse jaoks äärmiselt oluline. Kui aga lapse emotsionaalne paak on nii tühi, et tal on vanemate vastu tekkinud negatiivsed emotsioonid, siis ilmselt valib ta ikkagi arvuti. Siis läheb vanematel aega, et lapse süda uuesti võita. See kõlab imelikult – võita uuesti omaenda lapse süda – aga just nii see on. Kui jätame tähelepanuta inimesed, kes on meie jaoks olulised ja kellele me olulised oleme, siis ühel hetkel on nad emotsionaalselt nii tühjad, et ei tunne meie suhtes positiivseid tundeid. Siis tuleb aga meil endal palju vaeva näha, et laps uuesti naeratama saada. Sellise suhte parandamine võib aega võtta nädalaid ja kuid, aga paranemismärke näeme sel teel kindlasti.

Kingitustega ei saa me korvata ühiseid vestlusi, puudutusi, kallistusi ja lapse eest hoolitsemist. Kingituste abil ei saa korvata me seda, et ei aidanud last koolitöödes. Me ei saa korvata ühiseid korvpallimänge, jalutuskäike ja piknikke. Me ei saa korvata lapse juhendamata ja julgustamata jätmist.


Kui lapse armastuse keeleks on kingitused, siis suure tõenäosusega hoolib ta kõikidest kingitustest ning need on üldjuhul tal hästi hoitud ja kindlas koha. Ilmselt näitab ta pidevalt oma koolikaaslastele ja külla tulijatele oma kingitusi. Kingitused on lapse jaoks küll olulised, kuid siiski vajab ta, et vanemad räägiksid temaga ka teistes armastuse keeltes. Ta vajab, et vanemad tunneksid huvi tema tegevuste ja huvide vastu. Ühiselt veedetud aeg on ka tema jaoks oluline.

Esmaspäev, 12. august 2013

Lapsed ja kvaliteetaeg

Kvaliteetaeg tähendab eelkõige seda, et lapsele pööratakse jagamatut tähelepanu – keskendutakse vaid temale. Seetõttu ei ole lapsel kasu sellest, kui mängime temaga söögitegemise ajal – vahepeal segame suppi või vaatame kartuleid – vaid pigem tuleks lapsega mängida kas enne või pärast söögitegemist. Uskuge, kartulil ja supil on siiralt ükskõik, kui samal ajal telefoniga räägite või nõusid pesete, aga lapse jaoks on oluline saada jagamatut tähelepanu.

Võib-olla lapse armastuse keel ei olegi kvaliteetaeg, kuid ta siiski vajab vanemate jagamatut tähelepanu. Veelgi enam, kui lapsed käituvad lapsepõlves halvasti, siis võivad nad vaid püüda vanemate tähelepanu saada. Laste jaoks näib ka negatiivne tähelepanu parem kui mittemingisugune tähelepanu.

Kui küsida lapselt, kuidas ta teab, et ta vanemad teda armastavad ja ta vastab teile „Seepärast, et nad teevad minuga igasugu asju koos“ või midagi sarnast, võib see olla märk sellest, et lapse armastuse keel on kvaliteetaeg. Kvaliteetaja puhul ei olegi oluline tegevus, vaid see, et ollakse koos. Tehakse asju koos.

Mida vanemaks saab aga laps, seda keerulisem on temaga aega veeta. Kui laps alles õpib roomama ja käputama, siis me saame kas või põrandal tema kõrval istuda. Kui ta õpib esimesi samme, saame tema juures olla ja teda toetada. Kui aga laps läheb kooli, tekivad koolivälised tegevused ning laps veedab üha vähem aega kodus. Lisaks võivad need koolivälised tegevused olla sellised, millest meie kuidagi osa võtta ei saa või ei oska. Veelgi raskem on aega leida aga siis, kui lapsi on mitu. Pidage meeles, et see, kui ema mängib kolme lapsega lauamängu, ei ole kvaliteetaeg. Ema peab leidma iga lapse jaoks individuaalselt aega, mis on äärmiselt oluline lapse emotsionaalse arengu suhtes.

Kvaliteetaja üheks oluliseks osaks on silma vaatamine. Pilk, millega last vaatame, peaks olema hooliv ja armastav, meeldiv. Kui vaatame last armastava pilguga vaid siis, kui ta meile headmeelt valmistab, ei ole see märk tingimusteta armastusest. Kui laps aga saab mingi pahandusega hakkama, siis peaksime püüdma talle läbi meeldiva pilgu mõista anda, et armastame teda kõigest hoolimata.


Lapsed tunnevad emotsioone ja tundeid nagu täiskasvanudki. Kvaliteetaja üheks aspektiks on teise inimese tunnete ja mõtete vastu huvi tundmine. Lapsedki vajavad, et nende emotsioonide, tunnete, mõtete, soovide ja unistuste vastu huvi tuntakse. Loomulikult on mõned lapsed avatumad kui teised ja sama kehtib ka täiskasvanute puhul. Samas, tuleks meeles pidada, et muredest, probleemidest ja tunnetest rääkimine saab alguse kodust. Mingil määral on seda siiski võimalik õpetada. Kui laps on harjunud oma siseelust rääkima, teeb ta seda ka tulevikus, kui loob erinevatet tasanditel inimsuhteid. Ühtlasi on ta sellisel juhul suure tõenäosusega emotsionaalselt terve inimene.

Reede, 9. august 2013

Lapsed ja tunnustussõnad

Mõned lapsed tunnevad end armastatuna siis, kui kuulevad sõnu, mis neid tunnustavad. Nendeks sõnadeks ei pea olema „ma armastan sind“. Pikka aega enne seda, kui lapsed õpivad ära sõnade tähenduse, suudavad nad siiski vastu võtta erinevaid emotsionaalseid sõnumeid. Lapsed tunnevad hääletooni ja tuju järgi ära, kes räägivad nendega armastavalt ja kes mitte.

Tunnustussõnu on erinevaid. Esiteks, kiitust väljendavad sõnad. Kiitust väljendavad sõnad ei ole need, mis väljendavad meeldimist ja kiindumust. Lapsi tuleb kiita selle eest, mida nad teevad. Kiita saame last millegi eest, mille üle lapsel endal on kontroll. Kiitvad sõnad omavad aga väikest positiivset efekti, kui neid liiga tihti öelda. Seetõttu tuleb nende lausumisega olla ettevaatlik. Jah, hea on öelda „sa oled hea poiss“, aga sellest on vähe kasu, kui seda konkreetse põhjuseta lausume. Palju efektiivsem on neid sõnu lausuda siis, kui laps on millegi positiivsega hakkama saanud ja mille üle tal endal on ka hea meel ning mille kohta ootab ka tema komplimenti. Lapsed saavad suurepäraselt aru, kui neid kiidetakse põhjendatult ja kui vaid selleks, et nende tuju tõsta. Viimasel juhul võivad lapsed lausutud sõnu tõlgendada ebasiiratena.

Teiseks, julgustavad sõnad. Ma ei väsi kordamast, et julgustama tähendab julgust sisendama. Julgustavaid sõnu on mõnikord aga üsna keeruline leida. Siinkohal on oluline meeles pidada, et julgustavate sõnade leidmisel on tähtsal kohal iseenda psüühiline heaolu. Kui oleme negatiivsete emotsioonide mõju all, siis ei tule julgustamisest midagi välja. Julgustamise suurimaks vaenlaseks on viha. Mida rohkem on vanemas viha, seda enam kipub ta seda lapse peal välja elama. Seetõttu on äärmiselt oluline, et tegeleksime oma vihaga täiskasvanulikult ega näitaks seda lapsele välja. Siinkohal tuleb mängu hääletoon, milles lapsega kõneldakse. Olete ehk kuulnud, et lahkelt öeldud sõnad ajavad viha eemale? Proovige seda mõnikord.

„Ma nägin, et jagasid oma mänguasju. Jagamine on väga tähtis. Kui me asju jagame, siis on elu palju kergem.“ See on üks võimalus, kuidas julgustada last olema teiste vastu lahkem ja vastutulelikum. Hoopis teistsuguse efekti annab, kui ütleme „Sa peaksid kuulama, mida teised ka räägivad, mitte ainult enda peale mõtlema“. Lapse kasvatamise eesmärgil on efektiivsem mitte käskida ja sundida, vaid last julgustada. Näiteks, „Mulle väga meeldis, kuidas sa pärast mängu lõppu kuulasid, mida su sõber oma emotsioonidest mängu suhtes rääkis. Teiste inimeste kuulamine on elu tähtis. Suurim kink, mida kellelegi teha saad, on teda kuulata.“


Võib-olla on järgnev teile mõnevõrra tuttav. Üks klassijuhataja andis ühes tunnis igale lapsele valge paberi, kuhu ta palus neil enda nime kirjutada. Seejärel tuli pabereid edasi anda ning igaüks pidi lehele kirjutama midagi selle õpilase kohta, kelle nimi oli paberil. Kirjutada võis ainult positiivseid asju. Ja niimoodi käisid kõik paberid mööda klassiruumi ringi, kuni kõik olid saanud kõigile midagi positiivset kirjutada. Seejärel sai iga õpilane tagasi enda nimega lehe ning luges, mida kõike head teised temast arvasid. Ja kui aastad möödusid, olid enamuse õpilastest need paberilehed alles. Rasketel aegadel aitas just see tunnustussõnadest pakatav paberileht neist nii mõndagi elus edasi. Võib-olla olete isegi midagi sellist kogenud?

Neljapäev, 8. august 2013

Räägime lastest...

Lapsed kasvavad meiega koos ning me mõtleme, et nad saavad aru, mis me neile räägime. Aga kas saavad? Tihti tuleb vanemate ja laste vahel ette möödarääkimisi ja valestimõistmisi. Nagu ütlete üht, kuid laps saab sellest hoopis teisiti aru. Võib-olla jõuavad teie mõtteid tihti selleni, et te ei mõista oma last. Esinevad pidevad nääklused, mis saavad alguse justkui täiesti tühja koha pealt.

Me leiame end vahel mõtlemast, kas keegi meid armastab. Mõtleme natuke ning leiame ikka mitu inimest, kes meid armastavad. Vähemalt me teame, et nad seda teevad. Aga kas me seda ka tunneme? Ka lapsed, eriti teismeeas, võivad mõtiskleda nende asjade üle. Kas neid armastatakse? Nad küll teavad, et vanemad on bioloogiliselt justkui kodeeeritud neid armastama, kuid kas nad seda ka tunnevad? Kui nad ei tunne armastust, siis neil tekivadki sellised küsimused. Vastasel juhul mitte.

Lapsed vajavad elamiseks armastust. Pidage meeles, me kõik oleme kunagi olnud lapsed. Lapsed vajavad tingmusteta armastust. Lapsele tuleb mõista anda, et milliseid vigu ta ka ei teeks, armastavad vanemad teda ikkagi. Tingimusteta armastus on täielik armastus, mis tähendab, et armastame last sellepärast, kes ta on, mitte sellepärast, mida ta teeb. Muidugi, tingimusteta armastust vajame ka täiskasvanueas. See on ju suurepärane tunne, et keegi armastab sind just seepärast, kes sa oled, mis siis, et võid vahel tõeline tõbras olla.

Loomulikult on lapsi tarvis distsiplineerida ning seada piire, kuid saame seda teha vaid siis, kui nende emotsionaalne paak on armastusega täidetud. Tingimusteta armastus on ainus, mis hoiab lapses ära süütunde, hirmu, käega löömise, ebakindluse ja tunde, et teda ei armastata.

Tänapäeva kiire ühiskond on meid seadnud olukorda, kus on äärmiselt keeruline kasvatada emotsionaalselt tervet last. Keskkond mõjutab last mitmel moel. Linnades vohab kuritegevus ning paljud vanemad mõtlevad, kas nende laps sellises keskkonnas üldse täiskasvanuikka jõuab. Kui aga laps tunneb, et vanemad armastavad neid tingimusteta, võtavad nad paremini kuulda ka vanemlikke nõuandeid ja juhendamisi. Et aga laps tunneks armastust, tuleb vanematel nendega rääkida lapse armastuse keeles.

Kõik vanemad on oma lastele eeskujuks, kas nad seda soovivad või mitte. Lapsed õpivad oma vanemate pealt. See kehtib ka armastuse keelte kohta. Lapsed õpivad rääkima neist keeltes, mida kodus räägitakse ning mida vanemad omavahel räägivad. Kui lapsed näevad oma vanemaid tihti kallistamas, puudutamas ja käest hoidmas, oskavad nemadki selles keeles rääkima. Näiteks on noori inimesi, kes üldse ei kannata, kui neid puudutatakse või kallistatakse ning kui peavad kellelgi käest kinni hoidma. Nad tunnevad end aheldatuna. See võib olla lapsepõlve tagajärg, aga mitte ainult vanematest tingituna. Võib-olla on keegi neile haiget teinud just füüsilise puudutuse keeles. Küll aga on vanemate käitumine väga oluline. Nii käitumine lapsega kui vanemate omavaheline käitumine. Oma lapsega tuleb rääkida kõigis viies armastuse keeles, kuid primaarne keel on see, mis neid kõige õnnelikumaks teeb.


Armastuse viis keelt ei ole selleks, et vanemad hakkaksid oma lastega rääkima vaid ühes armastuse keeles. Pigem on armastuse keeled selleks, et leida võimalikke põhjendusi oma lapse käitumisele. Miks mõni laps tunneb kingitusest suuremat rõõmu kui teine? Miks lapsed tõrjuvad oma vanemaid? Milles seisneb nende pahameel tegelikult? Armastagem oma lapsi kõigis armastuse keeltes. Täpsemalt laste armastuse keelte tõlgendamisest juba järgmine kord. 

Teisipäev, 6. august 2013

Sa oled vallaline?

Vallalised täiskasvanud on tegelikult üks grupp inimesi, kes on üksteisest väga kaugel. Siiski, on nad ühendatud samade faktorite poolt, mis meid kõiki inimesteks teevad. Nemadki seisavad silmitsi väärtuste, moraali, suhete ja tähenduse otsimisega. Kindlasti olete kuulnud, kuidas keegi seltskonnas ülteb, et „Sul pole nagunii suhetega mingeid kogemusi, mis sa ikka räägid“ või „Mul on mees ja kaks last, aga mis sul on ette näidata“. Õnneks leidub neid inimesi, kes nii ütlevad, üsna vähe. Inimesed on ju erinevad, mõne jaoks pole suhe esimene asi, mida elus saavutada soovib, teise jaoks on perekond aga kõige olulisem. Siit kooruvad välja nn karjääri- ja pereinimesed ja inimesed, kes tegelevad karjääriga, kuna elu pole nende teele armastust saatnud.

Vallalised inimesed on mõnes mõttes aga täiesti välja jäetud. Ühiskonnas levivad mitmed arusaamad näiteks vanatüdrukutest ja –poistest. Suur osa meelelahutusest ja vaba aja veetmise võimalustest on tegelikult üles ehitatud nn paarikestele. Teatud inimeste jaoks on isegi kaaslaseta kellegi pulma minemine väga väär tegu ja hea võimalus sildistamiseks. Tegelikult võivad vallalised end neis pulmades üsna kehvasti tunda. Tegelikult soovivad ju vallalisedki tunda armastust nende inimeste poolt, kes neile lähedased on. Nende sees võib olla emotsionaalne tühimik, mida püütakse mingil teisel viisil täita. Tühimik teeb haiget. See viib meid kibestumise, endale suunatud viha ja negatiivsete mõteteni. Armastuse jagamine ja vastu saamine on aga oluline inimese vaimse tervise suhtes. Kui inimene tunneb, et teda armastatakse ja tal on kedagi armastada, siis tuleb ta toime erinevate pingetega, mida elu talle pakub. Armastuseta elu on aga üsna kõle.

Gary Chapman – armastuse viie keele autor – usub, armastusse kui kõige tähtsamasse faktorisse, mis aitab inimestel leida end ja oma kohta siin maailmas. Inimsuhted pakuvad meile armastust, mida vajame. Küll aga on meie suhete kvaliteet suuresti mõjutatud meie suhetest oma vanematega ja teadlikkus sellest. Kui laps tunneb puudujääki vanemate armastusest, siis läheb ta seda teistest suhetest otsima, see aga võib tihti viia teda lihtsalt järgmiste pettumuste ja läbikukkumisteni. Kas me tahame seda tunnistada või mitte, aga meie suhete kvaliteedi allikaks on suuresti meie suhted vanematega. Need mõjutavad meid kas positiivselt või negatiivselt. Näiteks, mitmed vallalised täiskasvanud, kes pole oma vanemate armastust eriti tundnud, suudavad endale seada väga materiaalseid eesmärke ning need ka edukalt saavutada. Samas saadab neid suur ebaedu positiivsete suhete loomisel.

Suhted inimeste vahel pole kunagi paigalseisvad ja muutusteta. Igaüks meist on kogenud erinevaid muutusi suhetes, kuid vähesed meist on valmis analüüsima nende muutuste põhjuseid. Enamus lahutatud inimesi ei abiellunud ju eesmärgiga lahutada. Praegusel ajal lahutatakse aastas tuhandeid abielusid ja võib-olla on aeg maha istuda ja küsida, miks. Chapman on veendunud, et lahutused on põhjustatud armastuse loomuse valestimõistmisest.

Lääne ühiskonnas räägitakse väga palju armastusest – kas pole siis enamus kirjandus- ja filmimaailmast selle peale üles ehitatud. Romantilist armastust kohtame pidevalt ka muusikapalades. Seda kirjeldatakse kui midagi maagilist, ülimat tunnet, mis „lihtsalt juhtub meiega“. See on kinnisideeline ja äärmiselt ergutav. Jah, mõtleme, et see ongi armastuse definitsioon. Tegelikult on see aga armastuse romantilise faasi – armumise – definitsioon. Armastusel on aga ka teine faas, millest nii väga ei räägita. Chapman nimetab seda pühalikuks armastuseks. Ka selles faasis on olemas kirg, kuid seda tuleb pidevalt kasvatada ja toita. Me hakkame aru saama, et elus on ka muud tähtsat peale meie partneri. Kaob meie kaunis illusioon oma partnerist ning hakkame märkama tema vigu. Ja siis mõnikord küsime endalt „kuidas ometi saime olla nii pimedad?“.

See kõik kõlab justkui suure nõiaringina. Oleme vallalised, siis suhtes, abiellume ning lahutame ja oleme jälle vallalised. Loomulikult ei lähe see alati nii. Aga hetkel keskendume vallalistele, sest ka nemad vajavad armastust. Õnneks on armastuse viis keelt mõeldud igasuguste suhete jaoks. sõprade, töökaaslaste, laste ja vanemate, õdede ja vendade vahel. Need viis keelt kehtivad kõikides suhetes. Armastuse viis keelt on seotud kohtingule käimiste ja ka vähest aega kestnud suhetega (vähese aja all pean silmas vaid üksikuid kuid).

Mõnikord lähete välja väga kena ja meeldiva inimesega. Ta tundub igati intelligentne ja sooviksite teda lähemalt tundma õppida. Kõik ongi nagu kaunis ja armas. Aga midagi oleks nagu puudu. Te ootate temalt midagi, mida ta teile pakkunud ei ole. Te ootate komplimente ja kommentaare oma välimuse, hea huumorimeele ja isiksuse kohta. Aga no neid lihtsalt ei tule. Ja siis mõtlete, et asi pole ikka õige ning lõpetate inimesega üsna pea suhtluse. Miks? Võib-olla on teie armastuse keeleks tunnustussõnad, kuid tema ei tunnustanud teid kordagi. Sellisel juhul pole ka armumine võimalik. Midagi nagu on, aga siis see hääbub. Tavaliselt me räägime armudes inimestega kõikides armastuse keeltes, kui me neid vähegi oskame. Siin aga tekibki küsimus, et milliseid me tegelikult kõnelda oskame. Antud näite põhjal ei osanud teine pool tunnustussõnade keeles rääkida. Loomulikult oleks võinud ju talle öelda, et „mulle meeldiks, kui sa teeksid mulle komplimente ja ütleksid häid asju minu kohta“, aga kas see ei kõla mitte imelikult ühe poolkülma eestlase jaoks?

Oletame, et olete abielus inimesega, kes pole teie elu armastus (see mõiste on jäänud defineerimata – elu armastus – aga eks igaüks ise teab, mida selle all silmas peab). Ja teie elu armastus on hoopis kuskil mujal, aga te suhtlete temaga. Ometi ei soovi te ka lahutust, kuna oma abikaasaga on ka hea ja tore ja turvaline. Kuid te teate, et ta ei suuda teid kunagi teha nii õnnelikuks kui elu armastus. Oletame, et on selline inimene nagu Kaisa. Ja Kaisa tuleb tööle, ta kallistab oma töökaaslasi, ta tõmbab neid kätest ning veab keset tööpäeva teise ruumi tantsima. Kaisa armastuse keeleks on füüsiline puudutus. Ta kirjeldab, kuidas ja mis paneb teda tundma armastatuna, kui ta on koos oma elu armastusega. Ta ütleb „ta võtab mul käest ning lihtsalt hoiab mu kätt, ta võtab mind enda sülle istuma ning laseb mul seal tundide viisi istuda, minust möödudes riivab ta õrnalt mu selga või kätt, ta hoiab mind enda vastas“. Kaisa armastuse keel on füüsiline puudutus. Tema abikaasa aga ei oska selles keeles eriti edukalt kõneleda ja seepärast on ta veendunud, et tema abikaasa ei suuda teda iialgi nii õnnelikuks teha kui elu armastus. Tegelikult ilmselt suudaks, kui ta abikaasal oleks aimu, et Kaisa armastuse keeleks on füüsiline puudutus. Kõik on võimalik, kui vaid tahad ja usud.

Kingitused! Kingitused! Kingitused! Kujutame ette, et lähete kauni nasiterahvaga välja sööma. Kõik sujub kenasti, siis saadate ta koju ning leiate mingi tobeda põhjuse, et tema korterit näha. Kõik on hästi, kuni jõuate tema magamistuppa. Siis tabab teid hirmuhoog! Teile osaks saanud vaatepilt annab teie organismile ja aju ellujäämisinstinktile käsu minema joosta. Sest tõesti, kui 26. aastase naisterahva voodil on ligi kolmkümmend kaisukaru, siis ei saa see ometi normaalne olla! Põgenege, sest ta pole normaalne! Vaimsete häiretega! Ja teise kohtingu üle pole isegi tarvis mõelda, otsus on tehtud. Ei! Aga võib-olla ta siiski on normaalne? Võib-olla tema armastuse keeleks on kingitused? Iga karuke tema voodil pole lihtsalt kaisukaru, see on väga olulise tähtsusega kingitus väga olulise inimese käes või tähtsa sündmuse puhul. Iga karu kõneleb armastust. Iga kaisukaru taga pole lihtsalt inimene, vaid armastus, mida see inimene tema vastu tunneb. Tooge talle üks ja näete, kuidas teie omavahelised suhted veelgi paremini sujuma hakkavad. Kinkida võib ju kõike. Kui inimesed aga ei mõista armstuse keeli, siis võib sellisest olukorrast tekkida eelarvamus, millega tõukame endast eemale tegelikult äärmiselt toreda ja meeldiva inimese.

Olete sõbraga väga lähedased, kuid teile tundub, et see sõprus on hakanud hääbuma. Sõber ei leia teie jaoks enam aega ning teil endalgi on kiire. Kui saate kokku, siis vaatab ta pidevalt kella või vastab sõnumitele ja kõnedele? Teid häirivad need asjad? Võib-olla on teie armastuse keeleks kvaliteetaeg? Tänapäeval on tõesti kiire elu. Nii palju tegevusi, mida teha ja kohti, kus käia. Raske on lähedaste jaoks aega leida. Kui teie jaoks ei leita aega, tunnete ilmselt hüljatust, läheduse kaotust ja hoolimatust. Võib-olla on aeg selgitada oma sõpradele ka, mis sinu jaoks oluline on. Sellisel juhul hakkavad ka sõbrad olukorda teise pilguga nägema ning võib-olla on teil võimalik leida ühiseid tegevusi ja kohti, kus käia.

Meie vanemad kipuvad oma armastust väljendama peamiselt meid teenides. Emad küpsetavad, pesevad, muretsevad ja isad parandavad asju, annavad raha. Eriti teevad nad seda, kui me väiksed oleme, aga mitte ainult. Kui täiskasvanuteks saame, siis pole nemad suuremat muutunud ning nad endiselt püüavad kuidagi meie eest hoolitseda. Teenimiskunst on see armastuse keel, milles nad räägivad. Võib-olla on see ka nende armastuse keel, aga võib-olla räägivad nad selles keeles, kuna oskavad seda kõige paremini. Mõnes mõttes on see kõige enam emadele ja isadele sisse kodeeritud. Loomulikult on erandeid. Väga suuri erandeid.


Mulle meeldib mõelda, et armastus on eluviis. Lõppude lõpuks on ju armastus see, mis teeb meist inimesed ja annab elule mõtte.

Esmaspäev, 5. august 2013

Millest see kõik algab?

Varemalt on kaunis põgusalt juttu olnud armumisest ja armastusest ning nende erinevusest. Millest siis armumine alguse saab? Mõnikord inimesed otsivad endale sobivat kaaslast. Nad tõesti otsivad, neil on isegi kriteeriumid välja mõeldud, mis sellele inimesel olema peaks. Aga selline plaanipärane ja läbimõeldud otsimine ei toimi. Armumine lihtsalt juhtub, siis kui me seda kõige vähem oodata oskame. Armunine ei küsi, kas meil on karjäär või eelmine suhe pooleli. Kui ta meid enda mulli sisse tõmbab, siis seal me ka oleme. Selle mulli sees on unustatud kõik nimekirjad, ette seatud kriteeriumid, kogu maailm. Miski ei oma suuremat tähtsust, kui aeg, mis veedetakse koos kallimaga.

Armumine kas on või ei ole. See ongi täpselt nii lihtne. Ja peakski olema just täpselt nii lihtne. Kas tahame iga minut olla selle inimesega koos või mitte. Kui juba armumise faasis tekivad kahtlused  - „me peaksime aeglasemalt võtma“ või „meie vahel on füüsiline tõmme, aga vaimset ei ole“ või olete  kindlasti kuulnud väljendit „asi pole sinus, asi on minus“, - siis on targem asi lihtsalt lõpetada. Armumise faasis ei tohiks olla kahtluseid ja kui need tekivad, siis järelikult ei ole asi õige. Küsige endalt, kas ma tahan selle inimesega koos olla? Kas ma tahan selle inimese heaks kõik teha? Kas ma tunnen kehas värinaid, kui mõtlen tema öeldud sõnadele, mis mulle erilised olid? Kas mälestused koos veedetud ajast jooksevad tihti mu mõtetest läbi? Kas aeg on tühine ja olematu, kui temaga koos olen? Ja võib-olla ei peagi endalt neist asju küsima? Mida te tunnete? Kas tunnete tema suhtes romantilisi tundeid või mitte? Nautige seda aega, kui tunnete neid tundeid. Laske sel kõigel minna ning minge sellega kaasa. Selle mulliga. Üks päev tabab teid nagunii reaalsus – kui armumise faas möödas – ning siis saate teha selle raske valiku: kas armastada või mitte?

Kui armudes tekivavd kahtlused, ei tule sellest suure tõenäosusega nagunii midagi välja. Ärge hoidke teist inimest kinni. Laske tal minna ning ärge kulutage tema aega. Ärge kulutage enda aega. Aga ei, te nagu ei ütle inimesest lahti ka, sest kuidagi raske on. Mingil põhjusel tahate teda siiski enda ligi hoida. Mis põhjusel? Füüsiline tõmme? Midagi muud? Lootus, et kahtlused kaovad? Uskuge, need ei kao. Aga samal ajal, kuni teie mõtlete ja loodate, et kahtlused kaovad, armub teine inimene teisse veelgi rohkem. Sest tema naudib iga hetke, mil veedab teiega. Tema jääb magama ja mõtleb vaid teile. Ta näeb teid unes. Ja kui ta ärkab, on teiega seotud ka tema esimene mõte. See mõte paneb teda naeratama. Selle mõtte ajendil ta tõuseb, on energiat ja elujõudu täis. Loomulikult ei tohiks keegi teine olla põhjuseks, miks me oma eluga toime tuleme. See põhjus peaks tulema meist endist. Aga armumise faasis on see lubatud ja meist olenemata see tavaliselt nii ongi.

Ärge hoidke inimest kinni, kuni „leiate parema“. Võib-olla tuleks mõnevõrra ettevaatlikumalt käituda. Kui soovite inimest tundma õppida väljaspool suhet, siis ärge andke valesid signaalne ega astuge suhtesse. Jah, ma tean, et see on keeruline. Tavaliselt ei toimi asjad nii, et – tere, oleme mõnd aega sõbrad ja õpime üksteist tundma – ja siis kui olete inimest tundma õppinud, siis armute. Kui te selle aja peale armunud ei ole, siis ilmselt ei armugi. No mõelge ise, inimest õpitakse tundma 8 kuu kuni aasta jooksul. Kas tõesti usute, et keegi teid nii kaua ootab? Loomulikult on erandeid. Jah, võib-olla olete just teie see erand, aga kas julgete võtta riski? Selle aja peale on teine inimene võib-olla juba teid oma mõtteis maha matnud ja leidnud kellegi teise, kellele tema süda lööb.


Olete kuulanud, kuidas teie kallima süda lööb? See on kui haldjatants, mis võitleb tormiga. Kaunis, aga tugev. Kallima südamelöökidest kaunimat heli on pea võimatu leida. 

Pühapäev, 4. august 2013

Ma tean, mis on Sinu armastuse keel, aga mida ma selle teadmisega peale hakkan?

Armastuse keel on meile sündides kaasa antud. See võib küll teismeeas muutuda, kuid ei pruugi. Veelgi enam, armastuse keel pole kuidagi geenidega seotud. See lihtsalt on. Igaühel meist see lihtsalt on, olenemata, kas meie vanematel on sama keel või mitte. Küll aga oleneb suuresti keskkonnas see, milliseid keeli me rääkida oskame. Lapsena õpime väga palju oma vanemate pealt. Õpime nende käitumisest, kõnemaneeridest, hääletoonist. Kui vanemad on aga omavahel tuimas või külmas suhtes, ei pruugi me õppida, kuidas rääkida füüsilise puudutuse või tunnustussõnade keeles.

Sõnadel on liikumapanev jõud, olenemata siis, kas räägime inimesega, kelle armastuse keeleks on tunnustussõnad või mitte. Võib-olla on hea mõte öelda inimestele rohkem häid asju. Võib-olla on vahelduseks päris huvitav näha nende reaktsiooni, kui täname neid ka pisikeste asjade eest. Väikestest asjadest saavad kõik alguse. Tänada inimest, et ta tuli külla; et ta oli olemas; et ta telefonile vastas. Tänada iga hea sõna eest. Tänada naeratuse ja hea tuju eest. Tänada jagamise eest. Võib-olla märkab ka teine inimene siis, et me oleme ka pisikeste asjade eest tänulikud. Tema on positiivne. Meie oleme positiivsed. Võib-olla saab tema sellest jõudu teha veel pisikesi asju või võtta hoopis midagi suuremat ette.

Mis eelised annab meile teadmine oma lähedaste armastuse keeltest? Esiteks pole vajalik inimesele hakata enam erinevat pidi lähenema – me juba teame, kuidas see kõige efektiivsemalt toimib. Teiseks, on meil kõige siiram ja väljendusrikkam võimalus näidata lähedastele, et neist hoolime. Las nad tunnevad, et me oleme nende jaoks alati olemas. Las nad tunnevad, et armastame neid. Kolmandaks, see annab meile endale hea tunde. Enam ei pea mõtisklema mitmete kommentaaride ja ütluste pärast – me juba teame, miks meie pihta kriitikat tehti. Inimeste sees on selline emotsionaalne paak nagu kütusepaak – ka see vajab aeg-ajalt täitmist, kuna armastusega ei saa nii, et korra ütled, et armastad ja siis enam ei peagi midagi tegema. Paak on täis. Aga ei ole. See pakk on hetkeks täis vaid tunnustussõnade inimestel. Eestlastel on ikka kombeks öelda „ma ju 10 aastat tagasi ütlesin, et armastan sind, kui midagi muutub, siis ma annan teada“. Kahjuks ei piisa sellest. Inimesed tahavad seda rohkem kuulda, nad vajavad neid sõnu.

Armastuse viis keelt ei ole selleks, et otsida neist välja, milline sobib meie kaaslasele ning rääkida siis temaga vaid selles keeles. Jah, see on kõige olulisem – primaarne armastuse keel – kuid me tahame, et aeg-ajalt räägitakse meiega kõikides keeltes. Armastuse viis keelt on head, seletamaks, miks me vahel inimsuhetes käitumine nii nagu me käitumine. Tavaliselt me ei ütle, „ma ei tunne, et sa mind armastaks“. Ei. Me ütleme hoopis „sa ei too mulle kunagi lilli“ või „sa oled abielus oma arvutiga“ või „sa kunagi ei märka, et ma olen juuksuris käinud“. Me ei räägi tunnetest, vaid teeme etteheiteid ning loodame siis, et teine inimene saab sellest imehästi aru. Aga ei saa. Pealegi, etteheited viivad armastatud inimesed meist kaugemale, eemale. Etteheited tõrjuvad armastust. Tunnetest rääkimine muudab meid teineteisega lähedamaks ning ehk annab meile endalegi selgust oma käitumise suhtes.


Loomulikult ei ole olemas ideaalseid suhteid. Aga on olemas ideaal, mille poole pürgida. Miks siis mitte anda suhtele hoopis teine tähendus? Suhtes ei olda suhte pärast, lihtsalt seepärast, et suhtes olla. See tekitab meis vaid kibestumust. Suhtes saab õnnelikult olla vaid ühel põhjusel – armastusest teise inimese vastu. Ja armastusest enda vastu, sest kes meist siis armastab end nii vähe, et ei luba endal tunda neid imelisi tundeid, mida toob endaga kaasa armumine ja armastus.

Neljapäev, 1. august 2013

Testi end: milline on Sinu armastuse keel?

Panen siia lingi armastuse viie keele testiga, mis on inglise keeles. Lähiajal püüan ka eestikeelse testi üles panna.

Saa teada, milline on Sinu armastuse keel.

http://www.5lovelanguages.com/profile/


Füüsiline puudutus - armastuse keel #5

Jõudsime küsimuseni: miks on mõnda inimest kohutav kallistada? Justkui kallistaks puud, kuid puugi tundub meeldivam. Hea kallistus on pehme, soe, täis energiat ja armastust. Kallistades puutuvad kehad kokku ning jagavad teineteisega energiat. Halvast kallistusest jääb tunne, et teisel oli justkui ükskõik. Ei jää hoolimise või armastamise tunnet. Kerkib esile mõte: „Ta vist ei tahtnud mind kallistada“. Võimalik, et need inimesed, keda on halb kallistada, lihtsalt ei oska seda. Nad ei oska rääkida viiendas armastuse keeles – füüsilise puudutuse keeles. Tegelikult võivad need inimesed ise üpris õnnetud olla, kuna neile pole õpetatud, kuidas kõneleda füüsilises keeles. Võib-olla pole neid lapsena kallistatud, paitatud, hellitatud, süles hoitud ja kui on, siis vaid minimaalselt?

Kui küsida meeste käest, mis võiks nende armastuse keeleks olla, kipuvad nad etteruttavalt vastama „füüsiline puudutus“, mõeldes selle all peamiselt seksuaalset vahekorda. Füüsiline puudutus kui armastuse väljendus hõlmab aga hoopis midagi muud. Inimestele, kelle armastuse keeleks on füüsiline puudutus, meeldivad kallistused ja massaaž. Nende jaoks on armastuse väljendus, kui neist möödudes pannakse hetkeks käsi õlale või libistatakse käega üle selja. Ühtlasi on nende jaoks oluline avalikus kohas käest kinni hoidmine.


Võib-olla olete oma lähedaste-tuttavate seas märganud inimesi, kes teile lohutuseks panevad käe õlale. Ei ütle nad lohutavaid sõnu, lihtsalt panevad hetkeks käe õlale. Inimene, kelle armastuse keel on füüsiline puudutus, otsib tavaliselt ise füüsilist kontakti. Nende „karje“ armastuse järele võib väljenduda pidevas füüsilises lähenemises. Me kõik vajame füüsilist lähedust. Inimene pole loodud siia maailma üksi eksisteerima, tal on vajadus oma kehasoojust teiste inimestega jagada. Seetõttu on füüsiline keel oluline meie kõigi jaoks, kuid mõnede inimeste jaoks veelgi olulisem. 

Teisipäev, 30. juuli 2013

Teenimiskunst - armastuse keel #4

Kõik inimesed ei oska kingituste või sõnade abil tänada. Nemad ei räägi neis keeltes. Andeks paluvad nad ka teistel viisidel – nad koristavad toa, küpsetavad koogi, pesevad auto, õmblevad nööbid tagasi triiksärgile. Teenimiskunsti keeles kõnelevad väga edukalt paljud emad, kuna koristamine, küpsetamine, mähkmete vahetamine, tolmuimejaga tolmu võtmine kuuluvad nende igapäevaste toimingute hulka.

Mõnikord tõesti, inimesele meeldibki, kui teda abistatakse. Siinkohal ei tohi teenimiskunsti segi ajada õpitud abitusega, mis pole armastusega kuidagi seotud. Mõne inimese jaoks tähendab abistamine armastust. On ju äärmiselt kena, kui keegi valmistab meile söögi ja teeb teed ning hiljem koristab kõik nõud. Mõne inimese jaoks on sellised tegevused aga eriti olulised ja nende inimeste armastuse keeleks on teenimiskunst. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et kõik need tegevused peavad olema tehtud armastusest, mitte kohustusest. Kui need tegevused muutuvad kohustuseks ja "kellegi teenimiseks", siis toovad need kaasa negatiivse emotsiooni ning armastusest võib välja kasvada viha. 

Meestele, kelle armastuse keeleks on teenimiskunst, on oluline, et nende naine hoolitseks kodu ja laste eest. Küsides neilt, kuidas nad teavad, et nende naine neid armastab, võivad nad vastata, et „seepärast, et ta hoiab maja puhtana ja alati, kui ma koju tulen, ootab mind soe söök“. Naised seevastu ootavad meestelt abi majapidamistöödes. Nende jaoks on väga oluline, et aias oleks muru niidetud, köögikapid ja ukselingid korras ja vajalik remont saaks võimalikult kiiresti valmis. Nad on tänulikud, kui neid autoga viiakse poodi ja tööle. Ühtlasi on neil äärmiselt hea meel, kui mees vahel tuleb appi nõusid pesema või aitab neid nn naiste töödes, kui nad ise väga väsinud on ega jõua vajalikke asju teha.  Kuna on väga levinud stereotüübid nn naiste ja meeste töödest, siis võib mõnel mehel olla väga raske neist stereotüüpidest üle olla ja oma naist abistada.

Kas teie armastatu annab teile kuidagi pidevalt mõista, et te kodus midagi ei tee? Või vihjab ta, et võiksite vahel rohkem koristamisele või söögitegemisele tähelepanu pöörata? Mitu korda olete kuulnud, et prügi on ikka veel välja viimata? Sellistes pisikestest asjadest tõusevad tihti suured tülid. Mis selle taga on aga tegelikult? Teie armastatu lihtsalt ei tunne, et teda armastate. Kui ta ütleb, et „Sa ei tee kodus midagi“ või „Miks sa pole ikka veel seda kappi ära parandanud“, siis ütleb ta tegelikult: „Ma ei tunne enam, et mind armastaksid. Armasta mind!“


Võib-olla piisab mõnikord vaid lihtsast küsimusest: „Kallis, kas on midagi, mida ma saaksin sinu heaks teha?“

Esmaspäev, 29. juuli 2013

Kingitused - armastuse keel #3

Kellele siis ei meeldiks kingitusi saada? Kingitus tähendab ju alati seda, et keegi on meid meeles pidanud... või soovib meid ära meelitada, et me kellegi heaks midagi teeksime. Kingituste armastuse keelega inimeste jaoks omab kingitus aga veelgi erilisemat tähendust. Nemad hoiavad käes äsja saadud kingitust ning mõtlevad „Ma olin tal meeles!“ või „Ta mõtles minule“ või „Ta armastab mind“. Kingitus ei pea olema üldse rahalise väärtuse poolest suur, oluline on selle emotsionaalne väärtus. Kellele siis ei meeldiks kuulda kedagi ütlemas: „Nägin rannas seda kivi ja sina tulid mulle kohe meelde. Ma lihtsalt pidin selle sulle tooma.“

Oluline on meeles pidada, et kingituste inimesed pole tingimata materialistlikud. Kingituste inimesele toovad siirast ja suurt rõõmus ka pisikesed asjad, mille rahaline väärtus võib pea olematu olla. See, et inimesele meeldib kingitusi saada, ei tee teda halvaks inimeseks. Tõsi, ühiskonnas ei saa just kõige paremaid kommentaare inimesed, kelle jaoks on raha oluline ja peamine, kuid kingituste inimesed ei ole tingimata sellised. Ei tasu end üldse halvasti tunda, kui avastad, et just sinu armastuse keel on kingitused.

Gary Chapman on välja toonud, et suurim kingitus on kohalolek. See tähendab seda, kui armastatu istub oma lähedase haiglavoodi kõrval ja muretseb, siis pole mõtet haiglasse teda toetama tulla lillede või maast korjatud kivikestega. Siis osutub kõige olulisemaks iseenda kohalolek. See, et olete sealsamas olemas, ei lahku enne kui tema. Muretsete koos temaga. Olete kivi, millele ta toetuda saab. Kui kingituste inimene on kurb, tehke talle pisike üllatus. Kui ta on endast väljas ja nutab, siis istuge tema kõrvale ning lihtsalt olge, ei ole tarvis sõnu ega kallistusi, lihtsalt kohalolekut. Tema jaoks olemas olemist.

Küllalt on kaebamist, et „mu mees ei too mulle kunagi lilli“ ja „ta ei pea kunagi tähtpäevi meeles“. Imelikul kombel ei kuule meeste poolt sarnaseid lauseid eriti tihti. Võib-olla on tegemist tagasihoidlikkusega või peetakse seda liialt feminiinseks.  See aga ei tähenda, et poleks mehi, kelle armastuse keeleks poleks kingitused. Siiski tõesti, kõik mehed ei tule selle peale, et oma armastatule lilli tuua. Kuigi nad näevad seda filmidest ning võib-olla oma tuttavate pealt, ei tule nad kunagi ise selle peale, et ka ise nõnda tegutseda. Vastus on üsna lihtne: mehed, kes ei oska kingituste keeles rääkida, ei tulegi selle peale. Küll aga need, kes oskavad selles keeles rääkida, kuhjavad oma armastatu üle lillede, shokolaadi ja pisikeste armsate asjadega.


Mida teie armastatu teile räägib? Mille üle ta kurdab? Kas teda häirib, et te temaga koos ta vanemate või sõprade sünnnipäevale ei lähe? Või sooviks ta, et tooksite lilli? Võib-olla mainib ta pidevalt, milliseid asju endale tahaks, kuid kunagi ei osta neid endale – ilmselge vihje teile, et te need asjad talle tooksite. Veel kord, kriitika on vaid informatsioon, mis aitab teil panna oma armastatu tundma end armastatuna.

Pühapäev, 28. juuli 2013

Kvaliteetaeg - armastuse keel #2

Viimasel ajal olen isegi kuulnud palju sõna „kvaliteetaeg“ kasutamist, kuid ühtlasi olen täheldanud, et seda kasutatakse pigem sellises humoorikas võtmes. Näiteks kolm töökaaslast istuvad trepil, joovad kohvi ning naeravad igasuguste absurdsete mõtete peale, mis pähe tulevad ja siis kohvipausi lõppedes nimetavad seda kvaliteetajaks. Eks mingil määral see ongi kvaliteetaeg. Väsimus ja sellest tingitud absurdsed mõtted aitavad meil oma kaaslasi tundma õppida. Parima mulje endast saab jätta siiski siis, kui oled puhanud, rõõmsameelne, positiivne, arukas, aga siira ja maskita mulje siis, kui väsinud, pahane ja imelike mõtetega.

Kvaliteetaeg suhetes tähendab peamiselt aga tähelepanu suunamist teisele inimesele. Kvaliteetaeg on üks-ühele aeg, mil keskendutakse üksteise tundma õppimisele, üksteise soovidele, tunnetele, mõtetele. Kvaliteetaeg pole aga ainult vestlemine. Koos filmi vaatamine võib ka olla kvaliteetaeg, kui pärast filmi vaatamist leitakse aega, et rääkida üksteisega filmist. Koos jalutamine ja väljas õhtust söömine, teatris käimine, piknikule, matkale minek.

Võimalik, et meile ei meeldi piknikud ja matkamine. Kui aga meie armastatu soovib just niimoodi kvaliteetaega veeta, sest tema jaoks tähendab see suurimat armastuse avaldust, siis tuleb meil valida, kas meie armastame või mitte. Nüüd ongi see koht elus, kus tuleb valida. Kui me armastame, siis lähme piknikule ega virise sealjuures, et sipelgad kogu toidu ära söövad. Lähme matkama ega kurda halva ilma või putukate pärast. Me lähme, veedame kvaliteetaega koos armastatuga ja tunneme sellest rõõmu, sest teeme seda tema armastuse pärast. See võib kõlada naiivselt ja võimatult. Ja võib-olla mõtlete siinkohal, et kas mingeid kompromisse ei peagi tegema? Kas tema ei võiks aru saada, et mulle ei meeldi piknikul või matkal käia? See ongi kompromiss, et teete koos temaga asju, mis talle meeldivad. Ka tema teeb ju teie heaks. Võib-olla tema on pidanud palju vaeva nägema, et teiega tunnustussõnade keeles rääkida? Võib-olla näitab tema kogu aeg oma armastust üles, tehes koos teiega tegevusi, mis on teie jaoks olulised. Armumise faas on möödas. Nüüd tuleb valida, kas armastada või mitte.

Kvaliteetaeg on üsna lihtne armastuse keel – lihtsalt veedad teise inimesega aega, oled tema jaoks olemas. Ometi ei tule selles keeles rääkimine tänapäeval hästi välja, kuna inimesed pidevalt kiirustavad ega leia enam oma lähedaste jaoks aega. Tõsi küll, kvaliteetaja inimestele piisab õhtul ka 15 minutilisest süviti minevast vestlusest, tundmaks teie armastust ja hoolimist. Kvaliteetaja all mõistame koos tegevust – sportimine, reisimine, jalutamine, mängimine – mille peamiseks märksõnaks on kohalolek.

Inimene, kelle armastuse keeleks on kvaliteetaeg, hindab täpsust. Kui olete kohtumisele hiljaks jäämas, siis andke sellest võimalikult kiiresti teada. Tal ei ole vaja tunda, et temast ei hoolita ega peeta lugu. Kui te aga hilinete ja lõpuks siis kohale jõuate, ootab see inimene tegelikult väga konkreetseid ja põhjendatud selgitusi, miks hiljaks jäite. Vastasel juhul võib ta arvata, et tema pole piisavalt hea. Et tema pärast ei pea pingutama. Kindlasti ei tohi talle jääda arusaam, et temast ei peeta lugu.

Samal ajal samas kohas, aga mitte koos? Näiteks kui mängite koos armastatuga kaarte ja samal ajal räägite telefoniga, siis on see jagatud tähelepanu ja see kohe kindlasti ei rahulda teda. Pigem tunneb ta end välja jäetuna ja teie eemalolekut temast. Kvaliteetaja inimestele on väga oluline, et kui veedate temaga aega, siis ei võta te sõbrannade kõnesid vastu, ei veeda aega internetis olles, ei vaata pidevalt kella, ei otsi lisategevusi. Uskuge, kõik need asjad on häirivaks asjaoludeks ja need kõik pisiasjadena näivad liigutused ei jää kvaliteetaja inimesele märkamatuks. Pigem on see solvav.


Niisiis, kui teie armastatu pidevalt kaebab, et „olete abielus oma arvutiga või tööga“ või „me ei tee enam kunagi midagi koos“, siis võib see olla üsna oluline märk sellest, et tema armastuse keeleks on kvaliteetaeg. Leidke tema jaoks seda aega.