Laupäev, 14. september 2013

Ta tuli... ja läks... ja armastas

Meile on lapsest saadik maalitud kaunid pildid armastusest. Meile on suuremas jaos näidatud mehe ja naise vahelist armastust. Sõnaga "armastus" meenub meile pigem mõni stseen mõnest romantilisest draamast või komöödiast, või mõni pilt, mis meie ekraanile ilmub, kui toksime google-sse sisse sõna "armastus" või "love", mis ilmselt annab rohkem tulemusi. Võib-olla on see kaunis pilt meie kaminasimsil, uhkelt läikivas raamis? Võib-olla on see naeratus, mida näeme lähedase inimese näol? Võib-olla on see tunne, et oled kodus? Võib-olla on see teadmine, et kuskil on keegi, kes on alati olemas, tingimusteta? Võib-olla on see merelainete kohin või kivi keset liivaranda? Võib-olla on see soe puudutus või kellegi külmad käed, mis su ihul soojenevad? Võib-olla on see soov, või lihtsalt unistus või lootus keset seda kaunist maailma... või on see valik?

Armastus üldisemalt on näha kelleski midagi, mis on armastusväärne. Mõnikord satuvad meie ellu inimesed, kes meie arvates ei väärikski armastust, vähemalt mitte meie oma. Aga see on vaid illusioon ja kaitse, mille endale ette seame. See on meie mugavustsoon, millest välja tulles riskime väga paljuga, kuid võita on meil veelgi enam. Me kipume inimesi hindama nende välimuse ja esmamulje põhjal. Võib-olla meie näiv musti tanksaapaid ja kümneid neete kandev neiu on tegelikult väga suure südamega? Võib-olla on temas midagi väga ilusat? Tihti just need, kes end mingisuguse maski taha varjavad, vajavad meie armastust kõige enam. Inimlikku armastust. Lihtsalt armastust, mis on kahe inimese vahel. Nemadki vajavad teadmist, et kuskil on keegi, kes neid nähes naeratab.

Kui raske on armastada inimest, kui ta käitub meie jaoks täiesti vastuvõetamatult? Või kui ta on pesemata ja kodutu? Või kui ta ei armasta iseend? See on raske, ometi nii vaevaväärt isetu tegu. Lihtsalt olla inimese jaoks olemas, tingimusteta, inimlikult. Võib-olla tal ei ole kedagi teist?

Mõni aeg tagasi oli raadiojaamades üsna populaarne laul Ne-Yo "Let me love you (until you learn to love yourself)", mille sõnadest ma absoluutselt aru ei saanud. Kuidas ma saan armastada inimest, kes end ei armasta? See on tüütu ja raske ja mida mina sellest saan? Miks ma peaksin hakkama kellegi vastu hoolivust üles näitama, kui see inimene ei taha seda? Aga siis ühel päeval ma mõistsin neid sõnu. Mõnikord satuvad meie ellu inimesed, kes on väga ebakindlad, madala enesehinnanguga. Nad vajavad pidevat toetust. Nad vajavad, et keegi võtaks riski ja neisse usuks. Ja nad on ilusad. Tegelikult on nad nii ilusad inimesed, et patt oleks neid mitte armastada. Aga kes võtaks selle riski ja armastaks neid, keda keegi ei armasta? Kes võtaks riski ja armastaks neid, kes endki ei armasta?

Aga kui me leiame endas südant võtta see risk, siis muutub meie elu täielikult. Me tuleme välja oma mugavustsoonist ja leiame, et maailm on ilus paik. Meie ise oleme selle ilusamaks muutnud. Me keegi ei tea, mis on elu mõte. Kuhu me kõik lõpuks jõuame? Aga me saame alati riskida ja see teebki elu põnevaks.

Loomulik instinkt on kõik halb endast eemale tõugata. Jah, inimesed, kes meile halba teevad - me kipume neid nii kergesti eemale tõukama, nii kiiresti, et vahel me isegi ei vaevu neid ära kuulama. Me tõukame nad endast välja ega soovigi kunagi enam leida neile ruumi oma südames, aga me ei püüa neid mõista. Meid eristab loomadest aga see, et me suudame endas leida vähemalt nii palju jõudu, et eemaletõukamist edasi lükata ja püüda mõista. Võib-olla suudame siis leida südames ruumi, et andestada? Võib-olla see inimene vajab teist võimalust? Mõni vajab isegi kolmandat. Kõigel on piir ja keegi ei tohiks ennastunustavalt armastada kõiki ligimisi, aga me võiksime olla rohkem valmis usaldama oma sisetunnet. Ja selle sisetunde järgi anda inimesele võimalus. Võib-olla me kunagi lähme eluga edasi ja ei suhtlegi tulevikus selle inimesega, kuid võib-olla praegu vajab ta lihtsalt seda, et keegi armastaks. Ja millegipärast oleme meie tema teele sattunud...

Kuskil on alati keegi, kes meidki armastab...


Teisipäev, 10. september 2013

"Armastus on tegu"

Alustasin just ühe kaunis meeldiva ja põneva raamatu lugemist. Nimelt on tegemist Gary Chapmani "Armastus on tegu" raamatu eesti keelse tõlkega, mille täna raamatupoes uudistades avastasin. Tahaksingi jagada seda imelist sissejuhatust, mis sellele raamatule on kirjutatud:

    "Nii kaugele kui mäletame, on luuletused, laulud, filmid ja kõnemehed armastust kirjeldada ja väljendada püüdnud. Filmid ja TV-saated keskenduvad armastuse otsinguile ja leidmisele. Reklaamiagentuurid kasutavad seda võimsat tunnet, et müüa meile oma kaupu. Meie kultuuriski näib valitsevat armastav meelsus.
    Kui tegemist on abielu, perekonna või sõpusega, pole imestada, et armastusel on niisugune külgetõmbejõud. Armastus on meie elus esmajärgulise tähtsusega. Lõpuks ütleb ka kõige targem raamat, mida olen lugenud - Piibel - et Jumal Ise on armastus.
    Vähesed emotsioonid võrduvad erutava adrenaliinisüstiga, mida annab vastleitud armusuhe, sõbra meeldiv seltskond või pereliikme ustav toetus. Pole ime, et otsime armastust eelkõige positiivsetest kogemustest. Igapäevaseid katsumusigi on palju kergem ületada, kui teame, et vajadusel on meie kõrval alati keegi, kes meid tingimusteta toetab.
    Igas armusuhtes osalevad inimesed võivad eksida. Einevalt isiklikest suhetest, mida näeme teleri- või kinoekraanilt, ei saa sassiläinud inimsuhteid poole tunni või mõne episoodiga lahendada. Mõnikord muudavad asjaolud ja inimesed ise õnneliku armastussuhte peaaegu talumatuks.
    Pärast abiellumist kaob algne õnnejoovastus ja romantilised tunded võivad haihtuda. Seejärel tekivad teravad lahkarvamused ja üksteise toetamise asemel muutume vaenulikeks. Mõnikord oleme nõutud ning ei oska normaalselt suhelda, teinekord klammerdume ebareaalsete ootuste-lootuste külge. Tõepoolest, vahel ei pruugi me isegi teada, kuidas armastuse valem toimib. Raskuste tekkides mõned inimesed lihtsalt lahkuvad... jättes maha haavatud südamed.
    Pastori ja nõustajana olen seda ikka ja jälle näinud. Tekib abielutüdimus ja sellega koos kiusatus näha, kas naabimehe õuel on tõesti rohi rohelisem. Vanemad ja lapsed reageerivad lahkarvamuste puhul emotsionaalselt üle. Mõni inimene tunneb end kirikus üksildasena või jääb üldse koju, kuna ta on kaotanud sõbra ja kardab uut suhet, et mitte uuesti haiget saada.
    Olen näinud väga paljusid inimesi, kes on armastusele liiga kiiresti käega löönud. Suhetest loobumine ei kindlusta loodetud leevendust, ei too lahendusi ega lihtsusta elu. Pigem kuhjab see uusi probleeme - täis vinduvat meelepaha ja sõrmega näitamist. 
    Millised on siis vastused väljakutsele, mida armastus endaga kaasa toob? Algajatele võib öelda, et vaatamata eluraskustele ja -pingetele peab kestvaks armastuseks olema midagi rohkemat kui lihtsalt tunne. Armastus peab väljenduma meie tegudes - nii abielus, perekonnas, sõprade ja tuttavate keskel kui isegi vaenlaste hulgas." - Gary Chapman

Midagi ilusat tänasesse õhtusse...