Reede, 9. august 2013

Lapsed ja tunnustussõnad

Mõned lapsed tunnevad end armastatuna siis, kui kuulevad sõnu, mis neid tunnustavad. Nendeks sõnadeks ei pea olema „ma armastan sind“. Pikka aega enne seda, kui lapsed õpivad ära sõnade tähenduse, suudavad nad siiski vastu võtta erinevaid emotsionaalseid sõnumeid. Lapsed tunnevad hääletooni ja tuju järgi ära, kes räägivad nendega armastavalt ja kes mitte.

Tunnustussõnu on erinevaid. Esiteks, kiitust väljendavad sõnad. Kiitust väljendavad sõnad ei ole need, mis väljendavad meeldimist ja kiindumust. Lapsi tuleb kiita selle eest, mida nad teevad. Kiita saame last millegi eest, mille üle lapsel endal on kontroll. Kiitvad sõnad omavad aga väikest positiivset efekti, kui neid liiga tihti öelda. Seetõttu tuleb nende lausumisega olla ettevaatlik. Jah, hea on öelda „sa oled hea poiss“, aga sellest on vähe kasu, kui seda konkreetse põhjuseta lausume. Palju efektiivsem on neid sõnu lausuda siis, kui laps on millegi positiivsega hakkama saanud ja mille üle tal endal on ka hea meel ning mille kohta ootab ka tema komplimenti. Lapsed saavad suurepäraselt aru, kui neid kiidetakse põhjendatult ja kui vaid selleks, et nende tuju tõsta. Viimasel juhul võivad lapsed lausutud sõnu tõlgendada ebasiiratena.

Teiseks, julgustavad sõnad. Ma ei väsi kordamast, et julgustama tähendab julgust sisendama. Julgustavaid sõnu on mõnikord aga üsna keeruline leida. Siinkohal on oluline meeles pidada, et julgustavate sõnade leidmisel on tähtsal kohal iseenda psüühiline heaolu. Kui oleme negatiivsete emotsioonide mõju all, siis ei tule julgustamisest midagi välja. Julgustamise suurimaks vaenlaseks on viha. Mida rohkem on vanemas viha, seda enam kipub ta seda lapse peal välja elama. Seetõttu on äärmiselt oluline, et tegeleksime oma vihaga täiskasvanulikult ega näitaks seda lapsele välja. Siinkohal tuleb mängu hääletoon, milles lapsega kõneldakse. Olete ehk kuulnud, et lahkelt öeldud sõnad ajavad viha eemale? Proovige seda mõnikord.

„Ma nägin, et jagasid oma mänguasju. Jagamine on väga tähtis. Kui me asju jagame, siis on elu palju kergem.“ See on üks võimalus, kuidas julgustada last olema teiste vastu lahkem ja vastutulelikum. Hoopis teistsuguse efekti annab, kui ütleme „Sa peaksid kuulama, mida teised ka räägivad, mitte ainult enda peale mõtlema“. Lapse kasvatamise eesmärgil on efektiivsem mitte käskida ja sundida, vaid last julgustada. Näiteks, „Mulle väga meeldis, kuidas sa pärast mängu lõppu kuulasid, mida su sõber oma emotsioonidest mängu suhtes rääkis. Teiste inimeste kuulamine on elu tähtis. Suurim kink, mida kellelegi teha saad, on teda kuulata.“


Võib-olla on järgnev teile mõnevõrra tuttav. Üks klassijuhataja andis ühes tunnis igale lapsele valge paberi, kuhu ta palus neil enda nime kirjutada. Seejärel tuli pabereid edasi anda ning igaüks pidi lehele kirjutama midagi selle õpilase kohta, kelle nimi oli paberil. Kirjutada võis ainult positiivseid asju. Ja niimoodi käisid kõik paberid mööda klassiruumi ringi, kuni kõik olid saanud kõigile midagi positiivset kirjutada. Seejärel sai iga õpilane tagasi enda nimega lehe ning luges, mida kõike head teised temast arvasid. Ja kui aastad möödusid, olid enamuse õpilastest need paberilehed alles. Rasketel aegadel aitas just see tunnustussõnadest pakatav paberileht neist nii mõndagi elus edasi. Võib-olla olete isegi midagi sellist kogenud?

Neljapäev, 8. august 2013

Räägime lastest...

Lapsed kasvavad meiega koos ning me mõtleme, et nad saavad aru, mis me neile räägime. Aga kas saavad? Tihti tuleb vanemate ja laste vahel ette möödarääkimisi ja valestimõistmisi. Nagu ütlete üht, kuid laps saab sellest hoopis teisiti aru. Võib-olla jõuavad teie mõtteid tihti selleni, et te ei mõista oma last. Esinevad pidevad nääklused, mis saavad alguse justkui täiesti tühja koha pealt.

Me leiame end vahel mõtlemast, kas keegi meid armastab. Mõtleme natuke ning leiame ikka mitu inimest, kes meid armastavad. Vähemalt me teame, et nad seda teevad. Aga kas me seda ka tunneme? Ka lapsed, eriti teismeeas, võivad mõtiskleda nende asjade üle. Kas neid armastatakse? Nad küll teavad, et vanemad on bioloogiliselt justkui kodeeeritud neid armastama, kuid kas nad seda ka tunnevad? Kui nad ei tunne armastust, siis neil tekivadki sellised küsimused. Vastasel juhul mitte.

Lapsed vajavad elamiseks armastust. Pidage meeles, me kõik oleme kunagi olnud lapsed. Lapsed vajavad tingmusteta armastust. Lapsele tuleb mõista anda, et milliseid vigu ta ka ei teeks, armastavad vanemad teda ikkagi. Tingimusteta armastus on täielik armastus, mis tähendab, et armastame last sellepärast, kes ta on, mitte sellepärast, mida ta teeb. Muidugi, tingimusteta armastust vajame ka täiskasvanueas. See on ju suurepärane tunne, et keegi armastab sind just seepärast, kes sa oled, mis siis, et võid vahel tõeline tõbras olla.

Loomulikult on lapsi tarvis distsiplineerida ning seada piire, kuid saame seda teha vaid siis, kui nende emotsionaalne paak on armastusega täidetud. Tingimusteta armastus on ainus, mis hoiab lapses ära süütunde, hirmu, käega löömise, ebakindluse ja tunde, et teda ei armastata.

Tänapäeva kiire ühiskond on meid seadnud olukorda, kus on äärmiselt keeruline kasvatada emotsionaalselt tervet last. Keskkond mõjutab last mitmel moel. Linnades vohab kuritegevus ning paljud vanemad mõtlevad, kas nende laps sellises keskkonnas üldse täiskasvanuikka jõuab. Kui aga laps tunneb, et vanemad armastavad neid tingimusteta, võtavad nad paremini kuulda ka vanemlikke nõuandeid ja juhendamisi. Et aga laps tunneks armastust, tuleb vanematel nendega rääkida lapse armastuse keeles.

Kõik vanemad on oma lastele eeskujuks, kas nad seda soovivad või mitte. Lapsed õpivad oma vanemate pealt. See kehtib ka armastuse keelte kohta. Lapsed õpivad rääkima neist keeltes, mida kodus räägitakse ning mida vanemad omavahel räägivad. Kui lapsed näevad oma vanemaid tihti kallistamas, puudutamas ja käest hoidmas, oskavad nemadki selles keeles rääkima. Näiteks on noori inimesi, kes üldse ei kannata, kui neid puudutatakse või kallistatakse ning kui peavad kellelgi käest kinni hoidma. Nad tunnevad end aheldatuna. See võib olla lapsepõlve tagajärg, aga mitte ainult vanematest tingituna. Võib-olla on keegi neile haiget teinud just füüsilise puudutuse keeles. Küll aga on vanemate käitumine väga oluline. Nii käitumine lapsega kui vanemate omavaheline käitumine. Oma lapsega tuleb rääkida kõigis viies armastuse keeles, kuid primaarne keel on see, mis neid kõige õnnelikumaks teeb.


Armastuse viis keelt ei ole selleks, et vanemad hakkaksid oma lastega rääkima vaid ühes armastuse keeles. Pigem on armastuse keeled selleks, et leida võimalikke põhjendusi oma lapse käitumisele. Miks mõni laps tunneb kingitusest suuremat rõõmu kui teine? Miks lapsed tõrjuvad oma vanemaid? Milles seisneb nende pahameel tegelikult? Armastagem oma lapsi kõigis armastuse keeltes. Täpsemalt laste armastuse keelte tõlgendamisest juba järgmine kord. 

Teisipäev, 6. august 2013

Sa oled vallaline?

Vallalised täiskasvanud on tegelikult üks grupp inimesi, kes on üksteisest väga kaugel. Siiski, on nad ühendatud samade faktorite poolt, mis meid kõiki inimesteks teevad. Nemadki seisavad silmitsi väärtuste, moraali, suhete ja tähenduse otsimisega. Kindlasti olete kuulnud, kuidas keegi seltskonnas ülteb, et „Sul pole nagunii suhetega mingeid kogemusi, mis sa ikka räägid“ või „Mul on mees ja kaks last, aga mis sul on ette näidata“. Õnneks leidub neid inimesi, kes nii ütlevad, üsna vähe. Inimesed on ju erinevad, mõne jaoks pole suhe esimene asi, mida elus saavutada soovib, teise jaoks on perekond aga kõige olulisem. Siit kooruvad välja nn karjääri- ja pereinimesed ja inimesed, kes tegelevad karjääriga, kuna elu pole nende teele armastust saatnud.

Vallalised inimesed on mõnes mõttes aga täiesti välja jäetud. Ühiskonnas levivad mitmed arusaamad näiteks vanatüdrukutest ja –poistest. Suur osa meelelahutusest ja vaba aja veetmise võimalustest on tegelikult üles ehitatud nn paarikestele. Teatud inimeste jaoks on isegi kaaslaseta kellegi pulma minemine väga väär tegu ja hea võimalus sildistamiseks. Tegelikult võivad vallalised end neis pulmades üsna kehvasti tunda. Tegelikult soovivad ju vallalisedki tunda armastust nende inimeste poolt, kes neile lähedased on. Nende sees võib olla emotsionaalne tühimik, mida püütakse mingil teisel viisil täita. Tühimik teeb haiget. See viib meid kibestumise, endale suunatud viha ja negatiivsete mõteteni. Armastuse jagamine ja vastu saamine on aga oluline inimese vaimse tervise suhtes. Kui inimene tunneb, et teda armastatakse ja tal on kedagi armastada, siis tuleb ta toime erinevate pingetega, mida elu talle pakub. Armastuseta elu on aga üsna kõle.

Gary Chapman – armastuse viie keele autor – usub, armastusse kui kõige tähtsamasse faktorisse, mis aitab inimestel leida end ja oma kohta siin maailmas. Inimsuhted pakuvad meile armastust, mida vajame. Küll aga on meie suhete kvaliteet suuresti mõjutatud meie suhetest oma vanematega ja teadlikkus sellest. Kui laps tunneb puudujääki vanemate armastusest, siis läheb ta seda teistest suhetest otsima, see aga võib tihti viia teda lihtsalt järgmiste pettumuste ja läbikukkumisteni. Kas me tahame seda tunnistada või mitte, aga meie suhete kvaliteedi allikaks on suuresti meie suhted vanematega. Need mõjutavad meid kas positiivselt või negatiivselt. Näiteks, mitmed vallalised täiskasvanud, kes pole oma vanemate armastust eriti tundnud, suudavad endale seada väga materiaalseid eesmärke ning need ka edukalt saavutada. Samas saadab neid suur ebaedu positiivsete suhete loomisel.

Suhted inimeste vahel pole kunagi paigalseisvad ja muutusteta. Igaüks meist on kogenud erinevaid muutusi suhetes, kuid vähesed meist on valmis analüüsima nende muutuste põhjuseid. Enamus lahutatud inimesi ei abiellunud ju eesmärgiga lahutada. Praegusel ajal lahutatakse aastas tuhandeid abielusid ja võib-olla on aeg maha istuda ja küsida, miks. Chapman on veendunud, et lahutused on põhjustatud armastuse loomuse valestimõistmisest.

Lääne ühiskonnas räägitakse väga palju armastusest – kas pole siis enamus kirjandus- ja filmimaailmast selle peale üles ehitatud. Romantilist armastust kohtame pidevalt ka muusikapalades. Seda kirjeldatakse kui midagi maagilist, ülimat tunnet, mis „lihtsalt juhtub meiega“. See on kinnisideeline ja äärmiselt ergutav. Jah, mõtleme, et see ongi armastuse definitsioon. Tegelikult on see aga armastuse romantilise faasi – armumise – definitsioon. Armastusel on aga ka teine faas, millest nii väga ei räägita. Chapman nimetab seda pühalikuks armastuseks. Ka selles faasis on olemas kirg, kuid seda tuleb pidevalt kasvatada ja toita. Me hakkame aru saama, et elus on ka muud tähtsat peale meie partneri. Kaob meie kaunis illusioon oma partnerist ning hakkame märkama tema vigu. Ja siis mõnikord küsime endalt „kuidas ometi saime olla nii pimedad?“.

See kõik kõlab justkui suure nõiaringina. Oleme vallalised, siis suhtes, abiellume ning lahutame ja oleme jälle vallalised. Loomulikult ei lähe see alati nii. Aga hetkel keskendume vallalistele, sest ka nemad vajavad armastust. Õnneks on armastuse viis keelt mõeldud igasuguste suhete jaoks. sõprade, töökaaslaste, laste ja vanemate, õdede ja vendade vahel. Need viis keelt kehtivad kõikides suhetes. Armastuse viis keelt on seotud kohtingule käimiste ja ka vähest aega kestnud suhetega (vähese aja all pean silmas vaid üksikuid kuid).

Mõnikord lähete välja väga kena ja meeldiva inimesega. Ta tundub igati intelligentne ja sooviksite teda lähemalt tundma õppida. Kõik ongi nagu kaunis ja armas. Aga midagi oleks nagu puudu. Te ootate temalt midagi, mida ta teile pakkunud ei ole. Te ootate komplimente ja kommentaare oma välimuse, hea huumorimeele ja isiksuse kohta. Aga no neid lihtsalt ei tule. Ja siis mõtlete, et asi pole ikka õige ning lõpetate inimesega üsna pea suhtluse. Miks? Võib-olla on teie armastuse keeleks tunnustussõnad, kuid tema ei tunnustanud teid kordagi. Sellisel juhul pole ka armumine võimalik. Midagi nagu on, aga siis see hääbub. Tavaliselt me räägime armudes inimestega kõikides armastuse keeltes, kui me neid vähegi oskame. Siin aga tekibki küsimus, et milliseid me tegelikult kõnelda oskame. Antud näite põhjal ei osanud teine pool tunnustussõnade keeles rääkida. Loomulikult oleks võinud ju talle öelda, et „mulle meeldiks, kui sa teeksid mulle komplimente ja ütleksid häid asju minu kohta“, aga kas see ei kõla mitte imelikult ühe poolkülma eestlase jaoks?

Oletame, et olete abielus inimesega, kes pole teie elu armastus (see mõiste on jäänud defineerimata – elu armastus – aga eks igaüks ise teab, mida selle all silmas peab). Ja teie elu armastus on hoopis kuskil mujal, aga te suhtlete temaga. Ometi ei soovi te ka lahutust, kuna oma abikaasaga on ka hea ja tore ja turvaline. Kuid te teate, et ta ei suuda teid kunagi teha nii õnnelikuks kui elu armastus. Oletame, et on selline inimene nagu Kaisa. Ja Kaisa tuleb tööle, ta kallistab oma töökaaslasi, ta tõmbab neid kätest ning veab keset tööpäeva teise ruumi tantsima. Kaisa armastuse keeleks on füüsiline puudutus. Ta kirjeldab, kuidas ja mis paneb teda tundma armastatuna, kui ta on koos oma elu armastusega. Ta ütleb „ta võtab mul käest ning lihtsalt hoiab mu kätt, ta võtab mind enda sülle istuma ning laseb mul seal tundide viisi istuda, minust möödudes riivab ta õrnalt mu selga või kätt, ta hoiab mind enda vastas“. Kaisa armastuse keel on füüsiline puudutus. Tema abikaasa aga ei oska selles keeles eriti edukalt kõneleda ja seepärast on ta veendunud, et tema abikaasa ei suuda teda iialgi nii õnnelikuks teha kui elu armastus. Tegelikult ilmselt suudaks, kui ta abikaasal oleks aimu, et Kaisa armastuse keeleks on füüsiline puudutus. Kõik on võimalik, kui vaid tahad ja usud.

Kingitused! Kingitused! Kingitused! Kujutame ette, et lähete kauni nasiterahvaga välja sööma. Kõik sujub kenasti, siis saadate ta koju ning leiate mingi tobeda põhjuse, et tema korterit näha. Kõik on hästi, kuni jõuate tema magamistuppa. Siis tabab teid hirmuhoog! Teile osaks saanud vaatepilt annab teie organismile ja aju ellujäämisinstinktile käsu minema joosta. Sest tõesti, kui 26. aastase naisterahva voodil on ligi kolmkümmend kaisukaru, siis ei saa see ometi normaalne olla! Põgenege, sest ta pole normaalne! Vaimsete häiretega! Ja teise kohtingu üle pole isegi tarvis mõelda, otsus on tehtud. Ei! Aga võib-olla ta siiski on normaalne? Võib-olla tema armastuse keeleks on kingitused? Iga karuke tema voodil pole lihtsalt kaisukaru, see on väga olulise tähtsusega kingitus väga olulise inimese käes või tähtsa sündmuse puhul. Iga karu kõneleb armastust. Iga kaisukaru taga pole lihtsalt inimene, vaid armastus, mida see inimene tema vastu tunneb. Tooge talle üks ja näete, kuidas teie omavahelised suhted veelgi paremini sujuma hakkavad. Kinkida võib ju kõike. Kui inimesed aga ei mõista armstuse keeli, siis võib sellisest olukorrast tekkida eelarvamus, millega tõukame endast eemale tegelikult äärmiselt toreda ja meeldiva inimese.

Olete sõbraga väga lähedased, kuid teile tundub, et see sõprus on hakanud hääbuma. Sõber ei leia teie jaoks enam aega ning teil endalgi on kiire. Kui saate kokku, siis vaatab ta pidevalt kella või vastab sõnumitele ja kõnedele? Teid häirivad need asjad? Võib-olla on teie armastuse keeleks kvaliteetaeg? Tänapäeval on tõesti kiire elu. Nii palju tegevusi, mida teha ja kohti, kus käia. Raske on lähedaste jaoks aega leida. Kui teie jaoks ei leita aega, tunnete ilmselt hüljatust, läheduse kaotust ja hoolimatust. Võib-olla on aeg selgitada oma sõpradele ka, mis sinu jaoks oluline on. Sellisel juhul hakkavad ka sõbrad olukorda teise pilguga nägema ning võib-olla on teil võimalik leida ühiseid tegevusi ja kohti, kus käia.

Meie vanemad kipuvad oma armastust väljendama peamiselt meid teenides. Emad küpsetavad, pesevad, muretsevad ja isad parandavad asju, annavad raha. Eriti teevad nad seda, kui me väiksed oleme, aga mitte ainult. Kui täiskasvanuteks saame, siis pole nemad suuremat muutunud ning nad endiselt püüavad kuidagi meie eest hoolitseda. Teenimiskunst on see armastuse keel, milles nad räägivad. Võib-olla on see ka nende armastuse keel, aga võib-olla räägivad nad selles keeles, kuna oskavad seda kõige paremini. Mõnes mõttes on see kõige enam emadele ja isadele sisse kodeeritud. Loomulikult on erandeid. Väga suuri erandeid.


Mulle meeldib mõelda, et armastus on eluviis. Lõppude lõpuks on ju armastus see, mis teeb meist inimesed ja annab elule mõtte.

Esmaspäev, 5. august 2013

Millest see kõik algab?

Varemalt on kaunis põgusalt juttu olnud armumisest ja armastusest ning nende erinevusest. Millest siis armumine alguse saab? Mõnikord inimesed otsivad endale sobivat kaaslast. Nad tõesti otsivad, neil on isegi kriteeriumid välja mõeldud, mis sellele inimesel olema peaks. Aga selline plaanipärane ja läbimõeldud otsimine ei toimi. Armumine lihtsalt juhtub, siis kui me seda kõige vähem oodata oskame. Armunine ei küsi, kas meil on karjäär või eelmine suhe pooleli. Kui ta meid enda mulli sisse tõmbab, siis seal me ka oleme. Selle mulli sees on unustatud kõik nimekirjad, ette seatud kriteeriumid, kogu maailm. Miski ei oma suuremat tähtsust, kui aeg, mis veedetakse koos kallimaga.

Armumine kas on või ei ole. See ongi täpselt nii lihtne. Ja peakski olema just täpselt nii lihtne. Kas tahame iga minut olla selle inimesega koos või mitte. Kui juba armumise faasis tekivad kahtlused  - „me peaksime aeglasemalt võtma“ või „meie vahel on füüsiline tõmme, aga vaimset ei ole“ või olete  kindlasti kuulnud väljendit „asi pole sinus, asi on minus“, - siis on targem asi lihtsalt lõpetada. Armumise faasis ei tohiks olla kahtluseid ja kui need tekivad, siis järelikult ei ole asi õige. Küsige endalt, kas ma tahan selle inimesega koos olla? Kas ma tahan selle inimese heaks kõik teha? Kas ma tunnen kehas värinaid, kui mõtlen tema öeldud sõnadele, mis mulle erilised olid? Kas mälestused koos veedetud ajast jooksevad tihti mu mõtetest läbi? Kas aeg on tühine ja olematu, kui temaga koos olen? Ja võib-olla ei peagi endalt neist asju küsima? Mida te tunnete? Kas tunnete tema suhtes romantilisi tundeid või mitte? Nautige seda aega, kui tunnete neid tundeid. Laske sel kõigel minna ning minge sellega kaasa. Selle mulliga. Üks päev tabab teid nagunii reaalsus – kui armumise faas möödas – ning siis saate teha selle raske valiku: kas armastada või mitte?

Kui armudes tekivavd kahtlused, ei tule sellest suure tõenäosusega nagunii midagi välja. Ärge hoidke teist inimest kinni. Laske tal minna ning ärge kulutage tema aega. Ärge kulutage enda aega. Aga ei, te nagu ei ütle inimesest lahti ka, sest kuidagi raske on. Mingil põhjusel tahate teda siiski enda ligi hoida. Mis põhjusel? Füüsiline tõmme? Midagi muud? Lootus, et kahtlused kaovad? Uskuge, need ei kao. Aga samal ajal, kuni teie mõtlete ja loodate, et kahtlused kaovad, armub teine inimene teisse veelgi rohkem. Sest tema naudib iga hetke, mil veedab teiega. Tema jääb magama ja mõtleb vaid teile. Ta näeb teid unes. Ja kui ta ärkab, on teiega seotud ka tema esimene mõte. See mõte paneb teda naeratama. Selle mõtte ajendil ta tõuseb, on energiat ja elujõudu täis. Loomulikult ei tohiks keegi teine olla põhjuseks, miks me oma eluga toime tuleme. See põhjus peaks tulema meist endist. Aga armumise faasis on see lubatud ja meist olenemata see tavaliselt nii ongi.

Ärge hoidke inimest kinni, kuni „leiate parema“. Võib-olla tuleks mõnevõrra ettevaatlikumalt käituda. Kui soovite inimest tundma õppida väljaspool suhet, siis ärge andke valesid signaalne ega astuge suhtesse. Jah, ma tean, et see on keeruline. Tavaliselt ei toimi asjad nii, et – tere, oleme mõnd aega sõbrad ja õpime üksteist tundma – ja siis kui olete inimest tundma õppinud, siis armute. Kui te selle aja peale armunud ei ole, siis ilmselt ei armugi. No mõelge ise, inimest õpitakse tundma 8 kuu kuni aasta jooksul. Kas tõesti usute, et keegi teid nii kaua ootab? Loomulikult on erandeid. Jah, võib-olla olete just teie see erand, aga kas julgete võtta riski? Selle aja peale on teine inimene võib-olla juba teid oma mõtteis maha matnud ja leidnud kellegi teise, kellele tema süda lööb.


Olete kuulanud, kuidas teie kallima süda lööb? See on kui haldjatants, mis võitleb tormiga. Kaunis, aga tugev. Kallima südamelöökidest kaunimat heli on pea võimatu leida. 

Pühapäev, 4. august 2013

Ma tean, mis on Sinu armastuse keel, aga mida ma selle teadmisega peale hakkan?

Armastuse keel on meile sündides kaasa antud. See võib küll teismeeas muutuda, kuid ei pruugi. Veelgi enam, armastuse keel pole kuidagi geenidega seotud. See lihtsalt on. Igaühel meist see lihtsalt on, olenemata, kas meie vanematel on sama keel või mitte. Küll aga oleneb suuresti keskkonnas see, milliseid keeli me rääkida oskame. Lapsena õpime väga palju oma vanemate pealt. Õpime nende käitumisest, kõnemaneeridest, hääletoonist. Kui vanemad on aga omavahel tuimas või külmas suhtes, ei pruugi me õppida, kuidas rääkida füüsilise puudutuse või tunnustussõnade keeles.

Sõnadel on liikumapanev jõud, olenemata siis, kas räägime inimesega, kelle armastuse keeleks on tunnustussõnad või mitte. Võib-olla on hea mõte öelda inimestele rohkem häid asju. Võib-olla on vahelduseks päris huvitav näha nende reaktsiooni, kui täname neid ka pisikeste asjade eest. Väikestest asjadest saavad kõik alguse. Tänada inimest, et ta tuli külla; et ta oli olemas; et ta telefonile vastas. Tänada iga hea sõna eest. Tänada naeratuse ja hea tuju eest. Tänada jagamise eest. Võib-olla märkab ka teine inimene siis, et me oleme ka pisikeste asjade eest tänulikud. Tema on positiivne. Meie oleme positiivsed. Võib-olla saab tema sellest jõudu teha veel pisikesi asju või võtta hoopis midagi suuremat ette.

Mis eelised annab meile teadmine oma lähedaste armastuse keeltest? Esiteks pole vajalik inimesele hakata enam erinevat pidi lähenema – me juba teame, kuidas see kõige efektiivsemalt toimib. Teiseks, on meil kõige siiram ja väljendusrikkam võimalus näidata lähedastele, et neist hoolime. Las nad tunnevad, et me oleme nende jaoks alati olemas. Las nad tunnevad, et armastame neid. Kolmandaks, see annab meile endale hea tunde. Enam ei pea mõtisklema mitmete kommentaaride ja ütluste pärast – me juba teame, miks meie pihta kriitikat tehti. Inimeste sees on selline emotsionaalne paak nagu kütusepaak – ka see vajab aeg-ajalt täitmist, kuna armastusega ei saa nii, et korra ütled, et armastad ja siis enam ei peagi midagi tegema. Paak on täis. Aga ei ole. See pakk on hetkeks täis vaid tunnustussõnade inimestel. Eestlastel on ikka kombeks öelda „ma ju 10 aastat tagasi ütlesin, et armastan sind, kui midagi muutub, siis ma annan teada“. Kahjuks ei piisa sellest. Inimesed tahavad seda rohkem kuulda, nad vajavad neid sõnu.

Armastuse viis keelt ei ole selleks, et otsida neist välja, milline sobib meie kaaslasele ning rääkida siis temaga vaid selles keeles. Jah, see on kõige olulisem – primaarne armastuse keel – kuid me tahame, et aeg-ajalt räägitakse meiega kõikides keeltes. Armastuse viis keelt on head, seletamaks, miks me vahel inimsuhetes käitumine nii nagu me käitumine. Tavaliselt me ei ütle, „ma ei tunne, et sa mind armastaks“. Ei. Me ütleme hoopis „sa ei too mulle kunagi lilli“ või „sa oled abielus oma arvutiga“ või „sa kunagi ei märka, et ma olen juuksuris käinud“. Me ei räägi tunnetest, vaid teeme etteheiteid ning loodame siis, et teine inimene saab sellest imehästi aru. Aga ei saa. Pealegi, etteheited viivad armastatud inimesed meist kaugemale, eemale. Etteheited tõrjuvad armastust. Tunnetest rääkimine muudab meid teineteisega lähedamaks ning ehk annab meile endalegi selgust oma käitumise suhtes.


Loomulikult ei ole olemas ideaalseid suhteid. Aga on olemas ideaal, mille poole pürgida. Miks siis mitte anda suhtele hoopis teine tähendus? Suhtes ei olda suhte pärast, lihtsalt seepärast, et suhtes olla. See tekitab meis vaid kibestumust. Suhtes saab õnnelikult olla vaid ühel põhjusel – armastusest teise inimese vastu. Ja armastusest enda vastu, sest kes meist siis armastab end nii vähe, et ei luba endal tunda neid imelisi tundeid, mida toob endaga kaasa armumine ja armastus.