Neljapäev, 8. august 2013

Räägime lastest...

Lapsed kasvavad meiega koos ning me mõtleme, et nad saavad aru, mis me neile räägime. Aga kas saavad? Tihti tuleb vanemate ja laste vahel ette möödarääkimisi ja valestimõistmisi. Nagu ütlete üht, kuid laps saab sellest hoopis teisiti aru. Võib-olla jõuavad teie mõtteid tihti selleni, et te ei mõista oma last. Esinevad pidevad nääklused, mis saavad alguse justkui täiesti tühja koha pealt.

Me leiame end vahel mõtlemast, kas keegi meid armastab. Mõtleme natuke ning leiame ikka mitu inimest, kes meid armastavad. Vähemalt me teame, et nad seda teevad. Aga kas me seda ka tunneme? Ka lapsed, eriti teismeeas, võivad mõtiskleda nende asjade üle. Kas neid armastatakse? Nad küll teavad, et vanemad on bioloogiliselt justkui kodeeeritud neid armastama, kuid kas nad seda ka tunnevad? Kui nad ei tunne armastust, siis neil tekivadki sellised küsimused. Vastasel juhul mitte.

Lapsed vajavad elamiseks armastust. Pidage meeles, me kõik oleme kunagi olnud lapsed. Lapsed vajavad tingmusteta armastust. Lapsele tuleb mõista anda, et milliseid vigu ta ka ei teeks, armastavad vanemad teda ikkagi. Tingimusteta armastus on täielik armastus, mis tähendab, et armastame last sellepärast, kes ta on, mitte sellepärast, mida ta teeb. Muidugi, tingimusteta armastust vajame ka täiskasvanueas. See on ju suurepärane tunne, et keegi armastab sind just seepärast, kes sa oled, mis siis, et võid vahel tõeline tõbras olla.

Loomulikult on lapsi tarvis distsiplineerida ning seada piire, kuid saame seda teha vaid siis, kui nende emotsionaalne paak on armastusega täidetud. Tingimusteta armastus on ainus, mis hoiab lapses ära süütunde, hirmu, käega löömise, ebakindluse ja tunde, et teda ei armastata.

Tänapäeva kiire ühiskond on meid seadnud olukorda, kus on äärmiselt keeruline kasvatada emotsionaalselt tervet last. Keskkond mõjutab last mitmel moel. Linnades vohab kuritegevus ning paljud vanemad mõtlevad, kas nende laps sellises keskkonnas üldse täiskasvanuikka jõuab. Kui aga laps tunneb, et vanemad armastavad neid tingimusteta, võtavad nad paremini kuulda ka vanemlikke nõuandeid ja juhendamisi. Et aga laps tunneks armastust, tuleb vanematel nendega rääkida lapse armastuse keeles.

Kõik vanemad on oma lastele eeskujuks, kas nad seda soovivad või mitte. Lapsed õpivad oma vanemate pealt. See kehtib ka armastuse keelte kohta. Lapsed õpivad rääkima neist keeltes, mida kodus räägitakse ning mida vanemad omavahel räägivad. Kui lapsed näevad oma vanemaid tihti kallistamas, puudutamas ja käest hoidmas, oskavad nemadki selles keeles rääkima. Näiteks on noori inimesi, kes üldse ei kannata, kui neid puudutatakse või kallistatakse ning kui peavad kellelgi käest kinni hoidma. Nad tunnevad end aheldatuna. See võib olla lapsepõlve tagajärg, aga mitte ainult vanematest tingituna. Võib-olla on keegi neile haiget teinud just füüsilise puudutuse keeles. Küll aga on vanemate käitumine väga oluline. Nii käitumine lapsega kui vanemate omavaheline käitumine. Oma lapsega tuleb rääkida kõigis viies armastuse keeles, kuid primaarne keel on see, mis neid kõige õnnelikumaks teeb.


Armastuse viis keelt ei ole selleks, et vanemad hakkaksid oma lastega rääkima vaid ühes armastuse keeles. Pigem on armastuse keeled selleks, et leida võimalikke põhjendusi oma lapse käitumisele. Miks mõni laps tunneb kingitusest suuremat rõõmu kui teine? Miks lapsed tõrjuvad oma vanemaid? Milles seisneb nende pahameel tegelikult? Armastagem oma lapsi kõigis armastuse keeltes. Täpsemalt laste armastuse keelte tõlgendamisest juba järgmine kord. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar