Teisipäev, 6. august 2013

Sa oled vallaline?

Vallalised täiskasvanud on tegelikult üks grupp inimesi, kes on üksteisest väga kaugel. Siiski, on nad ühendatud samade faktorite poolt, mis meid kõiki inimesteks teevad. Nemadki seisavad silmitsi väärtuste, moraali, suhete ja tähenduse otsimisega. Kindlasti olete kuulnud, kuidas keegi seltskonnas ülteb, et „Sul pole nagunii suhetega mingeid kogemusi, mis sa ikka räägid“ või „Mul on mees ja kaks last, aga mis sul on ette näidata“. Õnneks leidub neid inimesi, kes nii ütlevad, üsna vähe. Inimesed on ju erinevad, mõne jaoks pole suhe esimene asi, mida elus saavutada soovib, teise jaoks on perekond aga kõige olulisem. Siit kooruvad välja nn karjääri- ja pereinimesed ja inimesed, kes tegelevad karjääriga, kuna elu pole nende teele armastust saatnud.

Vallalised inimesed on mõnes mõttes aga täiesti välja jäetud. Ühiskonnas levivad mitmed arusaamad näiteks vanatüdrukutest ja –poistest. Suur osa meelelahutusest ja vaba aja veetmise võimalustest on tegelikult üles ehitatud nn paarikestele. Teatud inimeste jaoks on isegi kaaslaseta kellegi pulma minemine väga väär tegu ja hea võimalus sildistamiseks. Tegelikult võivad vallalised end neis pulmades üsna kehvasti tunda. Tegelikult soovivad ju vallalisedki tunda armastust nende inimeste poolt, kes neile lähedased on. Nende sees võib olla emotsionaalne tühimik, mida püütakse mingil teisel viisil täita. Tühimik teeb haiget. See viib meid kibestumise, endale suunatud viha ja negatiivsete mõteteni. Armastuse jagamine ja vastu saamine on aga oluline inimese vaimse tervise suhtes. Kui inimene tunneb, et teda armastatakse ja tal on kedagi armastada, siis tuleb ta toime erinevate pingetega, mida elu talle pakub. Armastuseta elu on aga üsna kõle.

Gary Chapman – armastuse viie keele autor – usub, armastusse kui kõige tähtsamasse faktorisse, mis aitab inimestel leida end ja oma kohta siin maailmas. Inimsuhted pakuvad meile armastust, mida vajame. Küll aga on meie suhete kvaliteet suuresti mõjutatud meie suhetest oma vanematega ja teadlikkus sellest. Kui laps tunneb puudujääki vanemate armastusest, siis läheb ta seda teistest suhetest otsima, see aga võib tihti viia teda lihtsalt järgmiste pettumuste ja läbikukkumisteni. Kas me tahame seda tunnistada või mitte, aga meie suhete kvaliteedi allikaks on suuresti meie suhted vanematega. Need mõjutavad meid kas positiivselt või negatiivselt. Näiteks, mitmed vallalised täiskasvanud, kes pole oma vanemate armastust eriti tundnud, suudavad endale seada väga materiaalseid eesmärke ning need ka edukalt saavutada. Samas saadab neid suur ebaedu positiivsete suhete loomisel.

Suhted inimeste vahel pole kunagi paigalseisvad ja muutusteta. Igaüks meist on kogenud erinevaid muutusi suhetes, kuid vähesed meist on valmis analüüsima nende muutuste põhjuseid. Enamus lahutatud inimesi ei abiellunud ju eesmärgiga lahutada. Praegusel ajal lahutatakse aastas tuhandeid abielusid ja võib-olla on aeg maha istuda ja küsida, miks. Chapman on veendunud, et lahutused on põhjustatud armastuse loomuse valestimõistmisest.

Lääne ühiskonnas räägitakse väga palju armastusest – kas pole siis enamus kirjandus- ja filmimaailmast selle peale üles ehitatud. Romantilist armastust kohtame pidevalt ka muusikapalades. Seda kirjeldatakse kui midagi maagilist, ülimat tunnet, mis „lihtsalt juhtub meiega“. See on kinnisideeline ja äärmiselt ergutav. Jah, mõtleme, et see ongi armastuse definitsioon. Tegelikult on see aga armastuse romantilise faasi – armumise – definitsioon. Armastusel on aga ka teine faas, millest nii väga ei räägita. Chapman nimetab seda pühalikuks armastuseks. Ka selles faasis on olemas kirg, kuid seda tuleb pidevalt kasvatada ja toita. Me hakkame aru saama, et elus on ka muud tähtsat peale meie partneri. Kaob meie kaunis illusioon oma partnerist ning hakkame märkama tema vigu. Ja siis mõnikord küsime endalt „kuidas ometi saime olla nii pimedad?“.

See kõik kõlab justkui suure nõiaringina. Oleme vallalised, siis suhtes, abiellume ning lahutame ja oleme jälle vallalised. Loomulikult ei lähe see alati nii. Aga hetkel keskendume vallalistele, sest ka nemad vajavad armastust. Õnneks on armastuse viis keelt mõeldud igasuguste suhete jaoks. sõprade, töökaaslaste, laste ja vanemate, õdede ja vendade vahel. Need viis keelt kehtivad kõikides suhetes. Armastuse viis keelt on seotud kohtingule käimiste ja ka vähest aega kestnud suhetega (vähese aja all pean silmas vaid üksikuid kuid).

Mõnikord lähete välja väga kena ja meeldiva inimesega. Ta tundub igati intelligentne ja sooviksite teda lähemalt tundma õppida. Kõik ongi nagu kaunis ja armas. Aga midagi oleks nagu puudu. Te ootate temalt midagi, mida ta teile pakkunud ei ole. Te ootate komplimente ja kommentaare oma välimuse, hea huumorimeele ja isiksuse kohta. Aga no neid lihtsalt ei tule. Ja siis mõtlete, et asi pole ikka õige ning lõpetate inimesega üsna pea suhtluse. Miks? Võib-olla on teie armastuse keeleks tunnustussõnad, kuid tema ei tunnustanud teid kordagi. Sellisel juhul pole ka armumine võimalik. Midagi nagu on, aga siis see hääbub. Tavaliselt me räägime armudes inimestega kõikides armastuse keeltes, kui me neid vähegi oskame. Siin aga tekibki küsimus, et milliseid me tegelikult kõnelda oskame. Antud näite põhjal ei osanud teine pool tunnustussõnade keeles rääkida. Loomulikult oleks võinud ju talle öelda, et „mulle meeldiks, kui sa teeksid mulle komplimente ja ütleksid häid asju minu kohta“, aga kas see ei kõla mitte imelikult ühe poolkülma eestlase jaoks?

Oletame, et olete abielus inimesega, kes pole teie elu armastus (see mõiste on jäänud defineerimata – elu armastus – aga eks igaüks ise teab, mida selle all silmas peab). Ja teie elu armastus on hoopis kuskil mujal, aga te suhtlete temaga. Ometi ei soovi te ka lahutust, kuna oma abikaasaga on ka hea ja tore ja turvaline. Kuid te teate, et ta ei suuda teid kunagi teha nii õnnelikuks kui elu armastus. Oletame, et on selline inimene nagu Kaisa. Ja Kaisa tuleb tööle, ta kallistab oma töökaaslasi, ta tõmbab neid kätest ning veab keset tööpäeva teise ruumi tantsima. Kaisa armastuse keeleks on füüsiline puudutus. Ta kirjeldab, kuidas ja mis paneb teda tundma armastatuna, kui ta on koos oma elu armastusega. Ta ütleb „ta võtab mul käest ning lihtsalt hoiab mu kätt, ta võtab mind enda sülle istuma ning laseb mul seal tundide viisi istuda, minust möödudes riivab ta õrnalt mu selga või kätt, ta hoiab mind enda vastas“. Kaisa armastuse keel on füüsiline puudutus. Tema abikaasa aga ei oska selles keeles eriti edukalt kõneleda ja seepärast on ta veendunud, et tema abikaasa ei suuda teda iialgi nii õnnelikuks teha kui elu armastus. Tegelikult ilmselt suudaks, kui ta abikaasal oleks aimu, et Kaisa armastuse keeleks on füüsiline puudutus. Kõik on võimalik, kui vaid tahad ja usud.

Kingitused! Kingitused! Kingitused! Kujutame ette, et lähete kauni nasiterahvaga välja sööma. Kõik sujub kenasti, siis saadate ta koju ning leiate mingi tobeda põhjuse, et tema korterit näha. Kõik on hästi, kuni jõuate tema magamistuppa. Siis tabab teid hirmuhoog! Teile osaks saanud vaatepilt annab teie organismile ja aju ellujäämisinstinktile käsu minema joosta. Sest tõesti, kui 26. aastase naisterahva voodil on ligi kolmkümmend kaisukaru, siis ei saa see ometi normaalne olla! Põgenege, sest ta pole normaalne! Vaimsete häiretega! Ja teise kohtingu üle pole isegi tarvis mõelda, otsus on tehtud. Ei! Aga võib-olla ta siiski on normaalne? Võib-olla tema armastuse keeleks on kingitused? Iga karuke tema voodil pole lihtsalt kaisukaru, see on väga olulise tähtsusega kingitus väga olulise inimese käes või tähtsa sündmuse puhul. Iga karu kõneleb armastust. Iga kaisukaru taga pole lihtsalt inimene, vaid armastus, mida see inimene tema vastu tunneb. Tooge talle üks ja näete, kuidas teie omavahelised suhted veelgi paremini sujuma hakkavad. Kinkida võib ju kõike. Kui inimesed aga ei mõista armstuse keeli, siis võib sellisest olukorrast tekkida eelarvamus, millega tõukame endast eemale tegelikult äärmiselt toreda ja meeldiva inimese.

Olete sõbraga väga lähedased, kuid teile tundub, et see sõprus on hakanud hääbuma. Sõber ei leia teie jaoks enam aega ning teil endalgi on kiire. Kui saate kokku, siis vaatab ta pidevalt kella või vastab sõnumitele ja kõnedele? Teid häirivad need asjad? Võib-olla on teie armastuse keeleks kvaliteetaeg? Tänapäeval on tõesti kiire elu. Nii palju tegevusi, mida teha ja kohti, kus käia. Raske on lähedaste jaoks aega leida. Kui teie jaoks ei leita aega, tunnete ilmselt hüljatust, läheduse kaotust ja hoolimatust. Võib-olla on aeg selgitada oma sõpradele ka, mis sinu jaoks oluline on. Sellisel juhul hakkavad ka sõbrad olukorda teise pilguga nägema ning võib-olla on teil võimalik leida ühiseid tegevusi ja kohti, kus käia.

Meie vanemad kipuvad oma armastust väljendama peamiselt meid teenides. Emad küpsetavad, pesevad, muretsevad ja isad parandavad asju, annavad raha. Eriti teevad nad seda, kui me väiksed oleme, aga mitte ainult. Kui täiskasvanuteks saame, siis pole nemad suuremat muutunud ning nad endiselt püüavad kuidagi meie eest hoolitseda. Teenimiskunst on see armastuse keel, milles nad räägivad. Võib-olla on see ka nende armastuse keel, aga võib-olla räägivad nad selles keeles, kuna oskavad seda kõige paremini. Mõnes mõttes on see kõige enam emadele ja isadele sisse kodeeritud. Loomulikult on erandeid. Väga suuri erandeid.


Mulle meeldib mõelda, et armastus on eluviis. Lõppude lõpuks on ju armastus see, mis teeb meist inimesed ja annab elule mõtte.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar