Lapsed ja kvaliteetaeg

Kvaliteetaeg tähendab eelkõige seda, et lapsele pööratakse jagamatut tähelepanu – keskendutakse vaid temale. Seetõttu ei ole lapsel kasu sellest, kui mängime temaga söögitegemise ajal – vahepeal segame suppi või vaatame kartuleid – vaid pigem tuleks lapsega mängida kas enne või pärast söögitegemist. Uskuge, kartulil ja supil on siiralt ükskõik, kui samal ajal telefoniga räägite või nõusid pesete, aga lapse jaoks on oluline saada jagamatut tähelepanu.

Võib-olla lapse armastuse keel ei olegi kvaliteetaeg, kuid ta siiski vajab vanemate jagamatut tähelepanu. Veelgi enam, kui lapsed käituvad lapsepõlves halvasti, siis võivad nad vaid püüda vanemate tähelepanu saada. Laste jaoks näib ka negatiivne tähelepanu parem kui mittemingisugune tähelepanu.

Kui küsida lapselt, kuidas ta teab, et ta vanemad teda armastavad ja ta vastab teile „Seepärast, et nad teevad minuga igasugu asju koos“ või midagi sarnast, võib see olla märk sellest, et lapse armastuse keel on kvaliteetaeg. Kvaliteetaja puhul ei olegi oluline tegevus, vaid see, et ollakse koos. Tehakse asju koos.

Mida vanemaks saab aga laps, seda keerulisem on temaga aega veeta. Kui laps alles õpib roomama ja käputama, siis me saame kas või põrandal tema kõrval istuda. Kui ta õpib esimesi samme, saame tema juures olla ja teda toetada. Kui aga laps läheb kooli, tekivad koolivälised tegevused ning laps veedab üha vähem aega kodus. Lisaks võivad need koolivälised tegevused olla sellised, millest meie kuidagi osa võtta ei saa või ei oska. Veelgi raskem on aega leida aga siis, kui lapsi on mitu. Pidage meeles, et see, kui ema mängib kolme lapsega lauamängu, ei ole kvaliteetaeg. Ema peab leidma iga lapse jaoks individuaalselt aega, mis on äärmiselt oluline lapse emotsionaalse arengu suhtes.

Kvaliteetaja üheks oluliseks osaks on silma vaatamine. Pilk, millega last vaatame, peaks olema hooliv ja armastav, meeldiv. Kui vaatame last armastava pilguga vaid siis, kui ta meile headmeelt valmistab, ei ole see märk tingimusteta armastusest. Kui laps aga saab mingi pahandusega hakkama, siis peaksime püüdma talle läbi meeldiva pilgu mõista anda, et armastame teda kõigest hoolimata.

Lapsed tunnevad emotsioone ja tundeid nagu täiskasvanudki. Kvaliteetaja üheks aspektiks on teise inimese tunnete ja mõtete vastu huvi tundmine. Lapsedki vajavad, et nende emotsioonide, tunnete, mõtete, soovide ja unistuste vastu huvi tuntakse. Loomulikult on mõned lapsed avatumad kui teised ja sama kehtib ka täiskasvanute puhul. Samas, tuleks meeles pidada, et muredest, probleemidest ja tunnetest rääkimine saab alguse kodust. Mingil määral on seda siiski võimalik õpetada. Kui laps on harjunud oma siseelust rääkima, teeb ta seda ka tulevikus, kui loob erinevatet tasanditel inimsuhteid. Ühtlasi on ta sellisel juhul suure tõenäosusega emotsionaalselt terve inimene.