Laupäev, 11. jaanuar 2014

Sarviline pettumus või vikerkaarevärviline armumine?

See kõik algab millestki lihtsast, väiksest... näiteks silmapilgust, naermisest, lõhnast, sõnast, suudlusest, tantsust... millestki üsna lihtsast ja igapäevasest. Võib-olla ei saa me ise sellest alguses arugi, sest see tuleb kaunis ootamatult. Paljud asjad tulevad ootamatult... head, halvad, põnevad, naljakad... kõige mõnusamad ja suuremat elamust pakkuvad asjad tulevad ootamatult. 

Armumine on tõepoolest üks kummaline asi. Tõenäoliselt juhtub see üsna ootamatult ja põnevalt. Emotsioonidega. Kõik tundub järsku äärmiselt põnev, me tunneme energiavoolu, kui see inimene meiega suhtleb. Me tunneme joovastust. Adrenaliini. Me oleme justkui teises maailmas, lootusrikkamalt, õnnelikumalt. Inimesed tunduvad meile kaunimad ja paremad kui varem. Asjad tunduvad ilusamad, nende jooned erilised ja värv erksam. Sündmused pakuvad meile suuremat naudingut ja me armastame justkui kõiki pisiasju enda ümber. Tundub, et elu käibki lihtsalt, liblikad ja lõõtsapill. Küsimus on vaid selles, kuivõrd õigetel alustel toimub see armumine.

Selge on see, et armumine on imeline protsess, mis paneb meie keha tootma nn õnnehormooni. Meil ongi rohkem energiat, entusiasmi ja tegutsemisvalmidust. Me olemegi rõõmsamad ja elu tundubki palju ilusam. Me tunneme, et saame kõigega hakkama, mis iganes meid ka ei tabaks. Aga elu lajatab meid ikka ja jälle millegagi. See teebki elu müstiliseks ja põnevaks, hurmavaks. Me ei tea kunagi, mis meid ees ootamas. Kes meid ootab ja millised sündmused. See on näitlikult kokteilide joomine, me ei tea kunagi, mis pärast esimest klaasi juhtuma hakkab. Mis pärast teist klaasi juhtub? Ja mis saab pärast kolmandat. Me laseme end vabaks ja asjad hakkavad juhtuma. Seda kõike võiksime muidugi suuta ka alkoholita, kuid paljud seda siiski ei suuda. Armumine on nagu joobes olek. Bioloogiliselt on selline nähtus kasulik ja mõnus. Kellele siis ei meeldiks see justkui mitte kuskilt tulev lisaenergia, põnevus, joovastust elust ja teisest inimesest?

Aga millistel alustel toimub armumine ja kas see tegelikult on armumine vaid tühipaljas mõnus vaimustus inimesest, millest võib välja kasvada kas sarviline pettumus või vikerkaarevärviline armumine? 

Mingil hetkel tabame end naermast kõige tobedamate naljade üle, millest me tavaliselt isegi välja ei tee, või mõtleme "issand, mida nalja?". Aga me oleme kellestki vaimustuses ja me naerame. Me muutume selle inimese juuresolekul närvilisemaks, mitte halvas mõttes, vaid selles mõttes, et naeratame tobedalt, näpime oma juukseid, meie mõtted tiirlevad oma välimuse ümber, kujutelmad hakkavad silme ees jooksma justkui romantiline film, ja vahel me isegi ei kuule, mida teine inimene räägib, lihtsalt istume oma "mullis" nagu oleks meie pea kohale loor tõmmatud. Mis meile siis selle inimese juures meeldib? Selge on see, et kui nn füüsilist tõmmet pole, siis ei ole armumine nii kerge tulema. Sellisel juhul võtab see aega. Päris palju aega. Aga tavaliselt saab kõik alguse füüsilisest tõmbest, mis on tekkinud kas silmapilguga, ühe vestluse või naermisega (tavaliselt silmapilguga)... ja ma ei tahaks mõelda, et see tõmme tekib teise inimese riietusest või rahakoti paksusest. Rahakottides on tegelikult tavaliselt vähe raha, enamus on vaid tšekid, päriselt ka... ja panga- ja visiitkaardid. Raha on tänapäeval ikka pangakontol ja seda on silmapilgust raske tuvastada palju seal on.

Aga küsimus on kas see füüsiline tõmme on vaid vaimustus, lähedusvajadus, üksindus? Millest see tegelikult tekib? Kas me armume mõttesse, et me pole üksi ja meil on vajadus teise inimese läheduse järele? Või armume tema välimusse? Või naeratusse? Sõnakasutusse? Verbaalsetesse võimetesse? Energiasse?

Inimesed kiirgavad energiat ja erinevad inimesed taluvad erinevad energiat. Me leiame enda ümber inimesed, kelle energia on meie omaga sobilik, kas siis ühel või teisel põhjusel. Ja millal me üldse saame öelda, et oleme armunud? Kui liblikad on kõhus? Ei, need liblikad on vaid füüsilisest tõmbest, see aga ei ole armumine. Meile peab inimese juures ikka midagi veel meeldima? Kas me üldse näeme tänapäeval, et keegi on ideaalne? Pigem võib-olla otsime inimesed häid omadusi, mis tema vigu korvavad? Keegi pole täiuslik. Kes on ühe külje pealt suurepärane, ei pruugi seda teiselt küljelt olla. 

Armumine või vaimustus? Mõlemad viivad meid endaga kaasa, kui me seda vaid laseme. Küsimus on selles, kui kaugele me end sel viia laseme? Armumine on küll tõepoolest hea ja see on tunne, mille pärast on elu ilusam ning see on väärt tundmist, ootamist ja vastuarmumist. See on väärt isegi seda, et ühel hetkel tabame end kuulamast vanakooli armastuslugusid ja vaatamast (ja nautimast!) klassikalisi armastusfilme, mida me tavaliselt eriti ei vaata. Aga vaimustus? Palju on see väärt? Mis on selle hind ja kaugele me laseme sel end viia?

Vaimustus on üldiselt positiivne mõiste, kuid ta ei ole võrde armumisega. On sarnane, aga mitte võrdne. Pigem tundub, et vaimustus eelneb armumisele ja kahjuks on meil raske neil kahel vahet teha. Armumine on aga sügavam ja suurem mõiste. See pole lihtsalt pidev naeratamine, lõbus tuju ja piiramatuna tunduv energialaine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar