Andestus. Andestamine. Andestuse palumine.

Meil on rada, mida mööda käime. Kuskil väljas on roheliste mahlaste lehtedega puu, mis toodab pidevalt õhku. Me hingame seda õhku, mida tema toodab. Kui teeme endale liiga, peaksime andestust paluma just selle puu käest. Tema annab meile eluks vajalikku õhku ja meie ei hinda seda piisavalt. Andestamine on osa meie rajast. See on osa meie valust, kannatustest. Teisest külejst on see osake meie õnnest. Puud toodavad õhku, pole ilus end piinata ja sellega oma eluaega lühendada.

Vabanduse palumine tähendab, et me tõesti kahetseme midagi. Me tunneme, et oleme teinud midagi valesti ja peame seda tunnistama mitte ainult endale, vaid ka inimesele, kellest vabandust palume. Inimesed, kes on loomult iseseisvad ega soovi kelleltki abi paluda, võivad kogeda suutmatust vabandada. Need sõnad lihtsalt ei tule üle huulte. Võimalik, et nad püüavad vabandada kuidagi teistmoodi. Aga olles pikalt iseseisev olnud ja ainult iseendale lootnud ning üksi hakkama saanud, on raske ühel hetkel maha istuda ning tunnistada, et nad on midagi valesti teinud. Nemad. Nemad, kes on ise hakkama saanud. Nad tunnenvad justkui oleksid nad ebaõnnestunud. Vabandamine võib nende jaoks olla piinarikas ka seetõttu, et see tundub neile enda alla surumisena, alandamisena. Kuigi nende loogline mõistus sealjuures neile vastupidist väidab. Suure tõenäosusega tunnevad nad end pärast vabandamist siiski hästi - see oli nende jaoks eneseületus. 

Andestamine on midagi enamat kui vabandust palumine. Tundub justkui hõlmaks ta rohkem ja sügavamaid tundeid. Me vabandame pigem väiksemate asjade eest. Andestust palume tegude pärast, mis oleme valesti teinud. Tegude pärast, mille tõttu keegi teine on haiget saanud, pettunud ja tundnud teisi negatiivseid tundeid. Andestamine on vajalik mõlemale poolele. Üks, kes palub andestust ja teine, kes andestab, kui andestab. Andestamine võib aga erinevalt aega võtta kaua, olenevalt teost. Mitte lihtsalt nädalaid ja kuid, vaid isegi aastaid. Andestamine on midagi sellist, mida ei saa peale suruda. Keegi ei saa tulla meile ütlema, et "noh, mine palu andestust nüüd ja saame kõik kenasti edasi minna oma eluga". Andestamine on tugevalt seotud meie sisemise arengu, meie emotsionaalse seisundi ja tunnetega. Tunnetega selle inimese ja enda suhtes. Andestamine toimub meie enda südames. See on lihtsalt üks pikk protsess, mis toimub aeg-ajalt justkui nähtamatult, aja loori taga. Andestamise protsess lõpeb hetkel, mil me südames tunneme, et nüüd ongi kõik, me oleme tõeliselt edasi läinud, me oleme aru saanud, miks juhtus, mis pidi juhtum ja me oleme andeks andnud. See on hetk. Üks mõistmise hetk, justkui väljahingamine. Me tunneme, et nüüd. Nüüd oleme andestanud. Andeks andnud ja edasi läinud. Valu ja piin ei hoia meid enam emotsionaalses puuris kinni. Me saime vabaks, ja mis väga oluline - me lasime teise inimese vabaks. See siiras naeratus tema näol, mis kerkib esile, kui ta on aru saanud, et me oleme andestanud... see siiras naeratus on ilus. See on vabadus, rõõm, väljahingamine.

Armastuse lill elab ringikujuliselt

Ühes filmis öeldi, et "orhidee on armastuse lill". Orhideeõis on kaunis, õrn, vooruslik, pehme. Ta õitseb üsna pikka aega ning langetab oma närtsinud õisi õige aeglaselt. Ta on kannatlik ega nõua palju. Küll aga kord nädalas vett, natuke valgust, head sõna ja sooja puudutust. Alguses on vaid vars, selline tugev, kas hele- või tumeroheline. Vars, mis sirgub lehtede horisondist kõrgemale ja kõrgemale. Seejärel võtab ta veidi kaarja positsiooni - ta võtab mingi suuna, alati valguse ja soojuse poole. Seejärel hakkab ta kasvatama õisi, kas palju või vähe - see oleneb soojuse ja valguse ja vee olemasolust. Aga isegi kui neid õisi on vähe, on nende konsistents samasugune: õrn, vooruslik, kaunis, siidine pehme. Aga kaunid õied kasvavad vaid tugeva varre külge, sest siis on neil turvaline. Nad teavad, et nende eluiga on pikk ja nad saavad oma kaunidust kõikide vaatajate silmadele näidata justkui oleks nende ilu ja õrnus suur meistriteos, mida vaadatakse ja imetletakse. Võetakse eeskujuks. Ühel päeval saab õitseaeg aga otsa. Nad langevad ükshaaval orhidee juurtele potti ja poti kõrvale lauale. Mõni päev langeb võib-olla vaid üks ja mõni päev võib-olla mitte ühtegi. Kui õied langenud, kuivab puhkust vajav vars ning see tuleb lõigata. 

Nagu armastuski.

Orhidee aga vajab ikkagi vett, natuke valgust, head sõna ja soojust. Ta vajab puhkust. Eemalolekut. Ta vajab, et enam ei käidaks teda vaatamas. Ta vajab rahu. Ja siis ühel päeval tärkab sama taim uuesti. Sama orhidee, uued varred ning uued õied. Orhidee särab uuesti ning kõik on tema ilust võlutud. Teda nähes tunnevad nad end kui maagilises taimeaias. Kogu ruum muutub imekauniks maailmaks, piisab vaid ühest orhideest. Tema õied on õrnad, kaunid, vooruslikud, pehmed. Ta ise on kannatlik ja ta puhkeb uuesti õide.

Nagu armastuski.

Võimalus võidelda tuuleveskitega

Käesolevas sügises on midagi äärmiselt erilist. See on kuidagi liiga kaunis. Mida ütleb meile vanarahvatarkus sõna "liiga" kohta? Kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis see ei olegi tõsi. See on lihtsalt kaetud imekauni kestaga, kuid mida see endas peidab, see on juba hoopis teine must müsteerium.

Samamoodi on ka inimsuhetes. Mõnikord tundub keegi meile äärmiset toreda ja meeldivana. Olles teda aga pikemalt jälginud, ei saa me enam aru temast ja ta elukorraldusest. Äkitselt tundub tema ja temaga seonduv nii ebareaalne, ebaloogiline ja nii võlts. Inimesi on erinevaid ja me ei peagi kõiki mõistma. See oleks äärmiselt kurnav ka, ilmselt. Inimesed on erinevad, nad on vahel väga kummalised ja me ei peagi kõigile meeldima. Samamoodi ei pea kõik meile meeldima. See aga ei tähenda, et me ei võiks nende suhtes olla vähemalt tolerantsed.

Võib-olla see kummaline ja meie jaoks ebaloogiliselt käituv inimene on vaid esmapilgul selline. Meil on võimalus anda sellele inimesele võimalus. Ei, see inimene ei pea midagi tõestama ega meile näitama. Ta ei pea tõestama, et ta ei ole kummaline. See kummaline olend on saanud võimaluse olla osa meie elust.  Ja meil on seetõttu võimalus teda tundma õppida ja aru saada, et asi polnudki selles, et tema oli kummaline, vaid asi oli hoopis selles, et me tegime ennatlikke järeldusi. Sellega, et me anname kellelegi võimaluse, anname tegelikult endale võimaluse teist inimest tundma õppida.

Väga lihtne on käega lüüa, eriti kui see puudutab teist inimest. "Ta käitub minuga halvasti, miks peaksin mina tema suhtes parem olema?" Jah, selline küsimus võib tekkida ka kõige tolerantsemal ja südamlikumal inimesel, sest igal inimesel on mingi annus, mida ta saab anda. Ja kui ta on kõik andnud ning energia on üksi tuuleveskitega võitlemisest otsa saanud, siis tekivadki sellised küsimused.

Kunagi keegi küsis minu käest: "Kes olen mina, et teise inimese suhtes alla anda?"

Mõnikord juhtub aga selline kurvem asi, et inimene, kelle suhtes me alla ei andnud, andis meie suhtes alla. Inimene, kelle pärast me võitlesime üksi tuuleveskitega. Inimene, kes pani meid pidevalt endalt küsima: "Kes olen mina, et teise inimese suhtes alla anda?". Ta annab alla, öeldes, et tal pole meid enam oma ellu vaja. Või et ta ei taha meid enda ellu enam. Puudub ka selgitus, mis aitaks meil tema käitumist mõista.

Loomulikult tekitab see meis pahameelt, pettumust ja muid väsitavaid negatiivseid tundeid. Võib-olla tekitab see viha. Ükspäev need emotsioonid leebuvad ja siis, me kas tunneme veel pikalt midagi negatiivset selle inimese suhtes kuni ei tunne enam midagi, või me hingame vabalt, laseme sel minna ja tunneme selle inimese suhtes endiselt positiivseid tundeid. Küsimus on selles, kumb variant on meie enda tervisele parem. Ilmselt viimane. Küll aga tuleb negatiivseid emotsioone ette mõlemal juhul ja nendega tuleb tegeleda. Nendega tuleb tegeleda, et saaksime ükspäev vabalt hingata ja olla vabad. Ning ühel päeval, kui seda inimest näeme, siis naeratame talle, sest me ei tea, miks ta käitus nii nagu käitus. Võib-olla oli tal selleks jube hea põhjus? See jääb meile selgusetuks, aga me ei peagi teadma vastuseid kõikidele küsimustele. Aga ma laseme sel minna, usaldades teda, inimest, kelle pärast võitlesime tuuleveskitega. Me usaldame tema otsust. Ja kuigi me teame, et suure tõenäosusega ei ole me enam kunagi suutelised tema pärast tuuleveskitega võitlema, siis me naeratame ikkagi. Naeratame, sest see võitlus on läbi. 

Ta tuli... ja läks... ja armastas

Meile on lapsest saadik maalitud kaunid pildid armastusest. Meile on suuremas jaos näidatud mehe ja naise vahelist armastust. Sõnaga "armastus" meenub meile pigem mõni stseen mõnest romantilisest draamast või komöödiast, või mõni pilt, mis meie ekraanile ilmub, kui toksime google-sse sisse sõna "armastus" või "love", mis ilmselt annab rohkem tulemusi. Võib-olla on see kaunis pilt meie kaminasimsil, uhkelt läikivas raamis? Võib-olla on see naeratus, mida näeme lähedase inimese näol? Võib-olla on see tunne, et oled kodus? Võib-olla on see teadmine, et kuskil on keegi, kes on alati olemas, tingimusteta? Võib-olla on see merelainete kohin või kivi keset liivaranda? Võib-olla on see soe puudutus või kellegi külmad käed, mis su ihul soojenevad? Võib-olla on see soov, või lihtsalt unistus või lootus keset seda kaunist maailma... või on see valik?

Armastus üldisemalt on näha kelleski midagi, mis on armastusväärne. Mõnikord satuvad meie ellu inimesed, kes meie arvates ei väärikski armastust, vähemalt mitte meie oma. Aga see on vaid illusioon ja kaitse, mille endale ette seame. See on meie mugavustsoon, millest välja tulles riskime väga paljuga, kuid võita on meil veelgi enam. Me kipume inimesi hindama nende välimuse ja esmamulje põhjal. Võib-olla meie näiv musti tanksaapaid ja kümneid neete kandev neiu on tegelikult väga suure südamega? Võib-olla on temas midagi väga ilusat? Tihti just need, kes end mingisuguse maski taha varjavad, vajavad meie armastust kõige enam. Inimlikku armastust. Lihtsalt armastust, mis on kahe inimese vahel. Nemadki vajavad teadmist, et kuskil on keegi, kes neid nähes naeratab.

Kui raske on armastada inimest, kui ta käitub meie jaoks täiesti vastuvõetamatult? Või kui ta on pesemata ja kodutu? Või kui ta ei armasta iseend? See on raske, ometi nii vaevaväärt isetu tegu. Lihtsalt olla inimese jaoks olemas, tingimusteta, inimlikult. Võib-olla tal ei ole kedagi teist?

Mõni aeg tagasi oli raadiojaamades üsna populaarne laul Ne-Yo "Let me love you (until you learn to love yourself)", mille sõnadest ma absoluutselt aru ei saanud. Kuidas ma saan armastada inimest, kes end ei armasta? See on tüütu ja raske ja mida mina sellest saan? Miks ma peaksin hakkama kellegi vastu hoolivust üles näitama, kui see inimene ei taha seda? Aga siis ühel päeval ma mõistsin neid sõnu. Mõnikord satuvad meie ellu inimesed, kes on väga ebakindlad, madala enesehinnanguga. Nad vajavad pidevat toetust. Nad vajavad, et keegi võtaks riski ja neisse usuks. Ja nad on ilusad. Tegelikult on nad nii ilusad inimesed, et patt oleks neid mitte armastada. Aga kes võtaks selle riski ja armastaks neid, keda keegi ei armasta? Kes võtaks riski ja armastaks neid, kes endki ei armasta?

Aga kui me leiame endas südant võtta see risk, siis muutub meie elu täielikult. Me tuleme välja oma mugavustsoonist ja leiame, et maailm on ilus paik. Meie ise oleme selle ilusamaks muutnud. Me keegi ei tea, mis on elu mõte. Kuhu me kõik lõpuks jõuame? Aga me saame alati riskida ja see teebki elu põnevaks.

Loomulik instinkt on kõik halb endast eemale tõugata. Jah, inimesed, kes meile halba teevad - me kipume neid nii kergesti eemale tõukama, nii kiiresti, et vahel me isegi ei vaevu neid ära kuulama. Me tõukame nad endast välja ega soovigi kunagi enam leida neile ruumi oma südames, aga me ei püüa neid mõista. Meid eristab loomadest aga see, et me suudame endas leida vähemalt nii palju jõudu, et eemaletõukamist edasi lükata ja püüda mõista. Võib-olla suudame siis leida südames ruumi, et andestada? Võib-olla see inimene vajab teist võimalust? Mõni vajab isegi kolmandat. Kõigel on piir ja keegi ei tohiks ennastunustavalt armastada kõiki ligimisi, aga me võiksime olla rohkem valmis usaldama oma sisetunnet. Ja selle sisetunde järgi anda inimesele võimalus. Võib-olla me kunagi lähme eluga edasi ja ei suhtlegi tulevikus selle inimesega, kuid võib-olla praegu vajab ta lihtsalt seda, et keegi armastaks. Ja millegipärast oleme meie tema teele sattunud...

Kuskil on alati keegi, kes meidki armastab...

"Armastus on tegu"

Alustasin just ühe kaunis meeldiva ja põneva raamatu lugemist. Nimelt on tegemist Gary Chapmani "Armastus on tegu" raamatu eesti keelse tõlkega, mille täna raamatupoes uudistades avastasin. Tahaksingi jagada seda imelist sissejuhatust, mis sellele raamatule on kirjutatud:

    "Nii kaugele kui mäletame, on luuletused, laulud, filmid ja kõnemehed armastust kirjeldada ja väljendada püüdnud. Filmid ja TV-saated keskenduvad armastuse otsinguile ja leidmisele. Reklaamiagentuurid kasutavad seda võimsat tunnet, et müüa meile oma kaupu. Meie kultuuriski näib valitsevat armastav meelsus.
    Kui tegemist on abielu, perekonna või sõpusega, pole imestada, et armastusel on niisugune külgetõmbejõud. Armastus on meie elus esmajärgulise tähtsusega. Lõpuks ütleb ka kõige targem raamat, mida olen lugenud - Piibel - et Jumal Ise on armastus.
    Vähesed emotsioonid võrduvad erutava adrenaliinisüstiga, mida annab vastleitud armusuhe, sõbra meeldiv seltskond või pereliikme ustav toetus. Pole ime, et otsime armastust eelkõige positiivsetest kogemustest. Igapäevaseid katsumusigi on palju kergem ületada, kui teame, et vajadusel on meie kõrval alati keegi, kes meid tingimusteta toetab.
    Igas armusuhtes osalevad inimesed võivad eksida. Einevalt isiklikest suhetest, mida näeme teleri- või kinoekraanilt, ei saa sassiläinud inimsuhteid poole tunni või mõne episoodiga lahendada. Mõnikord muudavad asjaolud ja inimesed ise õnneliku armastussuhte peaaegu talumatuks.
    Pärast abiellumist kaob algne õnnejoovastus ja romantilised tunded võivad haihtuda. Seejärel tekivad teravad lahkarvamused ja üksteise toetamise asemel muutume vaenulikeks. Mõnikord oleme nõutud ning ei oska normaalselt suhelda, teinekord klammerdume ebareaalsete ootuste-lootuste külge. Tõepoolest, vahel ei pruugi me isegi teada, kuidas armastuse valem toimib. Raskuste tekkides mõned inimesed lihtsalt lahkuvad... jättes maha haavatud südamed.
    Pastori ja nõustajana olen seda ikka ja jälle näinud. Tekib abielutüdimus ja sellega koos kiusatus näha, kas naabimehe õuel on tõesti rohi rohelisem. Vanemad ja lapsed reageerivad lahkarvamuste puhul emotsionaalselt üle. Mõni inimene tunneb end kirikus üksildasena või jääb üldse koju, kuna ta on kaotanud sõbra ja kardab uut suhet, et mitte uuesti haiget saada.
    Olen näinud väga paljusid inimesi, kes on armastusele liiga kiiresti käega löönud. Suhetest loobumine ei kindlusta loodetud leevendust, ei too lahendusi ega lihtsusta elu. Pigem kuhjab see uusi probleeme - täis vinduvat meelepaha ja sõrmega näitamist. 
    Millised on siis vastused väljakutsele, mida armastus endaga kaasa toob? Algajatele võib öelda, et vaatamata eluraskustele ja -pingetele peab kestvaks armastuseks olema midagi rohkemat kui lihtsalt tunne. Armastus peab väljenduma meie tegudes - nii abielus, perekonnas, sõprade ja tuttavate keskel kui isegi vaenlaste hulgas." - Gary Chapman

Midagi ilusat tänasesse õhtusse...

Mehed ja kingitused

Võib-olla on teie naine mõningad korrad maininud, et võiksite talle vahel lilli tuua. Kas ta muutus väga kurvaks ja võib-olla isegi nuttis, kui te tema jaoks mõne tähtsa päeva unustasite? Kas ta kaebab, et te ei tee talle kunagi kingitusi? Ilmub hetkega sära tema silmadesse ja naeratus suule, kui talle väikse kingituse viite? Kuidas ta teiste endale lähedaste inimestega käitub? Kas ta üllatab neid pisikeste kingitustega? Viib emale tavalisel päeval lilli? On ta teile toonud mõne maast leitud asja, mis talle teid meenutas? Kui nii, siis ilmselt on tema armastuse keeleks kingitused.

Kingitusi saab osta, leida ja ise meisterdada. Mees, kes peatub tee ääres, et korjata sealt lilleõis oma armsamale, on leidnud võimaluse armastust avaldada. Alati on võimalus naisele midagi meisterdada ja siis talle see kinkida. Leida võib lilli ja kive, mis on erilised. Kallihinnalised kingitused pole alati kõige väärtuslikumad. Pidage meeles, mõte on see, mis loeb. Kingituste tegemiseks ei tasu oodata mingit tähtpäeva. Kingitusi on soovitav teha ka niisama, lihtsalt seetõttu, et armsam teil meeles on ja et teda armastate. Kui teie armsam on aga olnud iga kingituse suhtes kriitiline ja peaaegu miski, mis te kinkinud olete, pole olnud sobiv, siis ilmselt ei ole kingitused tema armastuse keel.

Kui aga teie naise armastuse keel on kingitused, siis tasuks mõelda järgnevale:

•       Fotod on suhteliselt odavad ning kui aeg läheb mööda, muutuvad need aga aina rohkem hinnatumaks inimesele, kellele need kingiti.
•       Kinkige talle „päeva kingitus“. Kui teate, et tal on vaba päev, leidke tema jaoks aega ning tehke koos midagi, mida ta soovib teha või kinkige talle vaba päev, tehes ise kõik majapidamistööd.
•       Võib-olla teie naine kogub mingeid asju. Sellisel juhul oleks kena vahel tema kollektsiooni täiendada.
•       Hoidke silmad lahti ootamatute kingituste jaoks: lillemüüjad tänavatel, lemmik jäätiseputka.
•       Pakkuge „oma kohaloleku kingitust“, kui tal on rasked ajad (haige sõbra külastamine, kriis tööl, vanemate eest hoolitsemine).
•       Kinkige talle laul. Võimalusel kirjutage see ise ja laulge talle, või valige laul, mis talle võiks meeldida ning kinkige talle CD.
•       Kui tal on tulemas suur sündmus (näiteks sünnipäev), andke sellest teada tema vanadele sõpradele, kellest ta ammu pole midagi kuulnud.
•       Kui lähete reisile (kas või tööreisile), tooge talle alati mingi meene kaasa. Kui aga tema läheb reisile, peitke kingitus talle reisikohvrisse, et ta kohale jõudes selle avastaks.
•       Kinkige talle pusle ning leidke aeg seda koos kokku panna.
•       Enamuse mehi vajavad meenutamist: ehted on peaaegu alati sobilik kingitus.

Mehed ja aeg. Kvaliteetaeg.

Ilmselt on tõsi see, et kui teie naine kurdab „Sa ei veeda üldse minuga aega“ või „Mul on tunne, et sa oled abielus oma arvutiga“ või „Sa pole minuga ühendust võtnud“, võib tema armastuse keeleks olla kvaliteetaeg. Kahekesi filmi vaatamine ei ole kvaliteetaeg. On inimesi, kes peavad seda aga tõeliseks kvaliteetajaks. Kvaliteetaeg on see, kui pärast filmi vaatamist arutletakse selle filmi sisu üle. See arutelu on kvaliteetaeg, mitte filmi vaatamine.

Kvaliteetaeg on siis, kui leitakse aeg, mil antakse oma armastatule jagamatut tähelepanu ehk keskendutakse ainult temale. Kvaliteetaeg hõlmab silma vaatamist, armastatu mõtetele keskendumist, tema soovide ja unistuste kuulamist. Ühtlasi kuulub kvaliteetaja alla kõik need tegevused, mida teie naisele meeldib teha. Kui ta armastab balletti vaatamas käia, minge koos temaga ja ärge tehke sealjuures mingeid negatiivseid kommentaare. Minge temaga piknikule, kuid ärge esitage kaebusi teid häirivate sipelgate ja kärbeste suhtes. Kui te naist armastate, siis teete temale meelepäraseid tegevusi heameelega. See on teie valik. Kui te valite, et armastate teda, siis leiate selle aja, mida ta vajab ning veedate selle temaga.

Kvaliteetaja alla kuuluvad ka kvaliteetvestlused. Gary Chapman toob isegi välja, et mõne inimese jaoks ongi kõige tähtsam just kvaliteetvestlus. Selline vestlus peidab endas teiepoolset siirast soovi temast aru saada, tema käitumist mõista ning teada saada, millised on tema tunded, mõtted, arusaamad, soovid. Sealjuures on oluline kuulata sõbralikult, heasoovlikult, siiralt. Vestluse ajal hoidke silmsidet ja ärge samal ajal millegi muuga tegelege, kuulake tema tundeid ja jälgige kehakeelt. Mis veel oluline, kuulake ta lõpuni. Ei ole mõtet kohe oma ideedega lagedale tulla. Ta ei pruugi tahtagi nõuandeid või teie ideid. Ta tahab lihtsalt, et te teda kuulaksite. Mõne inimese jaoks piisabki iga päev 15 minutilisest vestlusest ja ta on veendunud, et armastate teda üle kõige.

Gary Chapman toob välja, et on olemas kaks äärmuslikku inimtüüpi. Esimene neist on „Surnumeri“ (Dead Sea). Selline inimtüüp saab erinevate kogemuste, mõtete ja tunnete osaks terve päeva jooksul. Neil on justkui suur reservuaar, kuhu nad kogu seda informatsiooni koguvad ja nad on täiesti õnnelikud, kui nad ise üldse ei räägi. Kui selliselt inimeselt küsida „Mis mureks on?“, siis ilmselt vastab ta „Mitte midagi“, olles sealjuures täiesti aus. Ta on täiesti õnnelik, kui ei pea rääkima. Teine inimtüüp on „Lalisev oja“ (Babbling Brook). Selle inimese jaoks, mis iganes ta näeb või kuuleb, sellest ta räägib. Nad räägivad kogu aeg ja kõigest. Päris tihti sellised inimesed abielluvad omavahel ja nad sobivad hästi. Üks räägib ja teine kuulab. Suurepärane. Nad võivad niimoodi aastaid õnnelikult koos olla. Ühel päeval ärkab „Lalisev oja“ üles ja tõdeb, et ta ei tunne üldse seda inimest, kellega ta abielus on. Ja vastupidiselt, „Surnumeri“ hakkab mõistma, et ta teab liiga palju. Õnneks nii „Surnumeri“ suudab õppida rääkima ja „Lalisev oja“ kuulama. Meie isiksus mõjutab meid, kuid ei kontrolli meid.

Niisiis, kui teie naine tunneb teie armastust veedetud kvaliteetajas, siis on kasulik mõelda järgnevate tähelepanekute peale:

•       Arvestage sellega, kas teie naine on varajane ärkaja või meeldib talle õhtul kaua üleval olla. Ärgake hommikul varem, et juua koos temaga kohvi. Kui talle meeldib kaua üleval olla, jooge õhtul teed või kakaod.
•       Kui veedate liiga palju aega trennis, sõpradega väljas olles või tööd tehes, loobuge mõnest neist ja veetke rohkem aega temaga. Selline tegu näitab talle, kuivõrd te temast hoolite.
•       Kui te ei ole just vestleja-tüüpi inimene, siis mõelge eelnevalt välja, mis küsimusi tahaksite temalt küsida ning püüdke neile vastused saada, tundes aga huvi eelkõige tema enda vastu.
•       Üllata teda kino- või teatripiletitega, mis talle kindlasti meeldida võivad. Pärast minge koos sööma. Siis on võimalus kuulata tema mõtteid filmi/etenduse kohta.
•       Kuulake hoolikalt tema lapsepõlvemälestusi ning proovige neist lähtuvalt midagi tema heaks teha. Näiteks, kui talle meeldis hobustega ratsutada, viige ta uuesti. Kui oli mõni tema jaoks eriline koht, külastage seda uuesti.
•       Valige naisega vaheldumisi raamatuid, mida lugeda. Pärast on võimalik koos arutada või lugeda üksteisele meeldivamaid kohti ette.
•       Sõitke autoga kuhugi kaugele. Vestlused autosõidu ajal aitavad lähedust üles ehitada.
•       Kui ei oska enam midagi öelda, õppige koos temaga vaikust nautima.