Mehed, tunnustage oma armastatut!

Üldiselt kipuvad inimesed oma „karjet“ armastuse järele väljendama enda armastuse keeles. Võib-olla on teie jaoks tuttavad sellised laused nagu: „Sa ei ütle mulle kunagi midagi ilusat“ või „Sa kunagi ei märka, et ma olen juuksuris käinud“ või „Sa võiksid tihedamini öelda, et armastad mind“ või „Sa teed mind pidevalt oma sõprade ees maha“ või „Sa ei ütle kunagi, kui oluline ja sinu jaoks olen“. Ilmselt on sellise inimese armastuse keeleks tunnustussõnad. See on tema karje armastuse järele. Ta ei taha niisama viriseda ja näägelda, et te tema jaoks olemas ei ole. Ta lihtsalt reaalselt ei tunne, et te teda armastate. Samas, võib-olla ta ise teeb pidevalt komplimente, on teile sõnadega toeks, turgutab teid verbaalselt – ka see on märk, et tema armastuse keeleks võib olla tunnustussõnad.

Aga mis saab siis, kui te ei ole just eriline sõnamees ja tunnete, et rääkimine pole teie jaoks? Veelgi enam, teie vanemad ei kasutanud omavahel ega teiega suhtlemisel lahkeid, julgustavaid ja armastavaid sõnu. Komplimentide tegemine, verbaalne julgustamine ja toetamine võivad teile isegi ebamugavust valmistada. Ei tasu järele anda mõttele, et võib-olla te ei peakski olema koos naisega, kelle armastuse keel on tunnustussõnad ja teie ei oska selles keeles kohe üldse kõneleda. Õnneks on armastuse keeled õpitavad.

Esimene asi, ilmselt ka kõige lihtsam, kasutage võimalikult palju viisakussõnu: aitäh, palun, võta heaks, kõike head jne. Soovituslik on kasutada viisakussõnu mitte ainult oma armastatuga suhtlemisel, vaid ka teiste inimestega. Mida rohkem neid sõnu kasutate, seda enam saab see osa teie suhtlusest ning varsti ütlete neid asju juba automaatselt. Teiseks, võib-olla tuleks pidada märkmikku, millesse kogute erinevaid tunnustussõnu. Alati, kui loete mõnda artiklit, raamatut, ajalehte, püüdke välja noppida erinevaid võimalusi ja viise, kuidas komplimente teha. Mille suhtes neid teha ja milliste sõnadega. Ettevaatust, ei tasu ülistavaks minna. Kellelegi ei võta tõsiselt inimesi, kes kõigile meeldida tahavad. Pealegi, kompliment peab olema siiras. Samuti on julgustavate sõnadega. Kui te tõesti ja siiralt usute, et teie naine saab hakkama nende asjadega, mis ta plaanib ette võtta (uus töökoht; millegi loomingulisega tegelemine jne), siis julgustage teda neid tegema. Tähtis on, et te ise usute temasse. Kolmandaks, kui te soovite, et naine teid milleski aitaks (auto pesemine, pesu pesemine, nööpide õmblemine), siis paluge tal seda teha. Nõudmiste esitamine vaid rikub suhet ja naisele, kelle armastuse keeleks on tunnustussõnad, mõjuvad nõudmised laastavalt nagu ka solvangud. Tunduvalt rohkem soovib ta teie jaoks olemas olla ja teie heaks midagi teha, kui te ütlete: „Ma hindaksin/mulle väga meeldiks/minu jaoks on oluline, kui sa...“

Niisiis, kui teie armastatu armastuse keeleks on tunnustussõnad, siis siin on teile mõned toredad vihjed ja näpunäited, kuidas panna ta end tundma, et teda tõeliselt armastate: 

•      Ärge öelge lihtsalt „Sa näed kena välja.“ Öelge, „See värv on sinu seljas kena“ või „Mulle meeldib, kui su juuksed nii seatud on“. Tehke kompliment ühe nädala jooksul iga päev erinev kompliment.
•     Mainige midagi spetsiifilist selle kohta, mis on seotud sellega, kes ta on. Näiteks „Ma naudin jalutuskäike koos sinuga. Sa alati viid tähelepanu erilistele asjadele“ või „Ma tahtsin sulle öelda, et mulle tõesti meeldis viis, kuidas sa selle vanaprouaga bussipeatuses rääkisid.“
•     Viige omavahelised vestlused unistuste ja soovide teemale. Lase tal väljendada, mis on tema peidus olevad unistused ja julgusta teda tegema esimesi väikseid samme, et need unistused täide läheksid.
•     Otsi erinevaid tsitaate ning kirjuta iga päev üks neist märkmepaberile ja jäta kuhugi, kust ta selle leiab. Tsitaadid peaksid väljendama seda, mida sa tema vastu tunned.
•     Tee talle plaat, mida ta saab kuulata autoga sõites, tööl ja kodus üksi viibides. Plaadil võib olla erinevaid laule, lugusid ja luuletusi, mis talle meeldivad. Selgitavalt võid ka juurde lisada, kuidas on iga asi seal plaadil temaga seotud.
•     Õpi, kuidas öelda „Ma armastan sind“ erinevates keeltes (siin on mõeldud võõrkeeli – inglise, prantsuse, hispaania jne).
•     Täna teda asjade eest, mida ta rutiinselt teeb ja ilmselt isegi ei oota, et talle nende asjade eest midagi head öeldakse.
•     Mõtle igale viimase aja probleemile/tülile/arusaamatusele ning püüa asjad selgeks rääkida. (Võib olla abiks, kui alustate sõnadega „Ma olin mõnevõrra tõbras, et...“
•     Kui ta on tööl, saada talle ergutav ja julgustav sõnm või e-mail, eriti, kui tead, et tal on raske päev. 

Võib-olla mõni neist soovitustest kõlab teie jaoks kummalisena. Võimalik, et just nii see ongi. Aga teie tunnete oma armastatut ning seetõttu on just teil kõige parem võimalus leida oma viis, kuidas teda kõige efektiivsemalt tunnustada. Need näpunäited on vaid selleks, et panna teie enda fantaasia tööle erinevates suunades. Need on lihtsalt väke osa näidetest, mida võib teha. Siiski, mõni neist näidetest on väga eriline ja pea igaüks oleks liigutatud, kui tema jaoks midagi sellist tehakse.

Mehed ja armastuse keeled ehk kuidas armastada naist?

Mehed ja naised suhtlevad väga erinevalt, nad saavad asjadest aru väga erinevalt. Nad mõistavad armastust väga erinevalt. Võib-olla võib isegi öelda, et mõlemad on armastuse mõistmisel isekad. Teist inimest armastatakse ja temast hoolitakse oma malli järgi. Armastus peaks ju olema midagi sellist, mis on üheselt mõistetav. Sellel pole definitsiooni, sest see on armastus. Armastus noh, seal ei saa ju midagi keerulist olla?

Aga me mõistame armastust erinevalt. Mehed mõistavad seda teisti kui naised ja lahkarvamusi esineb nii naiste kui meeste seas eraldi. Sest see ei ole üheselt mõistetav. Armastusel ei ole ühist definitsiooni. Me mõistame seda erinevalt ja seetõttu väljendame seda erinevalt. Meil on oma armastuse keel ja armastame teisi oma malli järgi – oma keele järgi.

Toote naisele lilli, kuid tema sooviks pigem, et teda kallistaksite. Ostate kinopiletid, et minna filmi vaatama, kuid tema pigem istuks diivanil ja räägiks juttu. Olete väsinud segadusse ajavatest signaalidest ja vihjetest, mida pole märganud? Avastage oma armastatu keel ning avaldage armastust just temale arusaadavas keeles. Pidage meeles, õppides ära naise armastuse keele, teete te enda elu tunduvalt lihtsamaks ja naise õnnelikuks.

Paarisuhetes tekivad tihti probleemid lihtsalt seetõttu, et ei suhelda omavahel piisavalt. Tähtis on rääkida, mis on ühe jaoks oluline ja mis teise jaoks. Infosulu tõttu võibki juhtuda, et ütlete oma naisele iga päev, et armastate teda, kuid millegipärast on tema ikkagi õnnetu. Ilmselt on mõistmatu, miks naine pidevalt kurdab, et te teda ei armasta, kuigi te iga päev ütlete, et armastate. Naine aga kurdab, et kui te teda armastaksite, siis aitaksite teda majapidamistöödes, koristaksite enda järelt ning aitaksite vahel pärast õhtusööki nõud ära pesta. Siis tekivad tülid, kuna mees ei mõista, miks naine aru ei saa, et teda armastab ja naine tunneb, et teda ei armastata, kuna mees ei ole talle kunagi abiks. Siinkohal tuleks tähelepanu pöörata sellele, mis on teise inimese jaoks oluline ehk millises armastuse keeles ta kõneleb. Millises armastuse keeles teie naine tunneb, et te teda armastate?

Naised ei ela eesmärgiga vinguda, viriseda, pahandada ja kiuslikud olla. Nad võivad parajad ussid olla, kui nende emotsionaalne paak on tühi või tühjenemas, kuid armastuse pealevool on olematu. Igasugust pahameelt, virisemist ja kriitikat tuleb võtta informatsioonina. See on vaid relv, mida saate lõpuks enda kasuks ära kasutada. Informatsioon on relv, mille abi saate muuta oma suhet ja viia selle hoopis teisele tasemele, muutes naise õnnelikuks. Ja uskuge, siis olete ka te ise õnnelik. Sest õnnelik naine on armastav, hooliv, soe. Ta on alati olemas ega lahku teie kõrvalt, kuna tunneb end hästi. Ta tunneb end armastatu ja hoituna. Ta tunneb end turvaliselt.

Jah, ta ütleb pidevalt, et hoolib minust. Ütleb, et tunneb minust puudust. Aga kui ta tõesti tunneks minust puudust ja tahaks minuga koos olla, siis leiaks ta aja, et minuga aega veeta – see on vaid üks näide, kuidas kahtluseuss võib ellu ärgata ja meie mõistust õõnestada. Selliseid asju ei öelda aga välja, ja kui, siis juba vihahoos, kui omavahelised suhted on juba väga käest ära. Võib-olla on juba hilja midagi päästa. Ükski olukord pole lootusetu. Mõnikord me hoolime väga inimesest, kuid me ei oska leida õiget viisi, kuidas seda talle näidata. Ning ühel päeval on tema emotsionaalne paak nii tühi, et ta muutub meie suhtes kiuslikuks, vaenulikuks, sarkastiliseks, kritiseerivaks. Kas siis on juba liiga hilja suhet päästa? Ei ole. Kuigi, siis võtab turvalise ja sooja suhte taasloomine tunduvalt kauem aega. Emotsionaalne paak ei täitu väga kiiresti. Peame andma inimesele aega, aga ise sealjuures püüdma ja olema kannatlik. Ajaga on meil võimalik see paak uuest täita. Küsimus on vaid selles, kas ja kui väga me tahame seda inimest õnnelikuks teha. Kas me tahame, et ta oleks õnnelik meiega koos?

Järgmises osas: konkreetsed näpunäited ja soovitused, kui naise armastuse keel on tunnustussõnad.

Lapsed ja füüsiline puudutus

Füüsiline puudutus on oluline iga lapse jaoks, eriti just emotsionaalse arengu suhtes. Kõigepelt laps kasvab ja areneb ema üsas, ta on harjunud ema lähedalolekuga, temaga füüsilises kontaktis olema. Vajadus puudutuseks on inimese loomuses, see on üks läheduse komponentidest. Lapsed, keda hoitakse süles, kallistatakse ja musitatakse, on emotsionaalselt palju tervemad kui lapsed, kes on pidanud kaua olema füüsilise kontaktita.

Lapsed, kelle armastuse keel on füüsiline puudutus, vajavad kallistusi, süles olemist, patsutust õlale. Mängu käigus lapse õhku viskamine ja kinni püüdmine, keerutamine – see kõik on seotud füüsilise puudutusega. Kui lapsega ei räägita piisavalt füüsilise puudutuse keeles, võib ta hakata vanemaid eemale tõrjuma. Näiteks, kui ema võtab lapse üle pika aja sülle, siis võib ta ema tõrjuda. Samuti võib ta keelduda kallistamisest või siis püüab end kallistamisest ja süles olemisest nii-öelda välja vingerdada.

Füüsilise puudutuse jagamine ja mõju on erinevates vanustes erinev. Väikelapsed – esimeste eluaastate jooksul vajavad lapsed palju puudutamist. Kuid ka lapse kasvades on tal vajadus kallistuste, muside, sõbraliku maadlemise, mänguliste puudutuste järele, kuna need on emotsionaalse arengu seisukohalt tähtsad. Tüdrukud saavad puudutusi rohkem kui poisid. Ühelt poolt võib selle põhjuseks olla vanemate kartus, et poisid muutuvad feminiinseks. Loomulikult pole see tõsi. Fakt on see, et mida enam vanemad hoiavad oma lapse armastuse „paagi“ täidetuna, seda tervem on lapse enesehinnang ja seksuaalne orientatsioon.

Kooliealised lapsed – kui laps läheb kooli, on tal endiselt tugev vajadus füüsilise puudutuse järele. Lapsed satuvad koolis silmitsi uute inimeste ja olukordadega, sel põhjusel on väga oluline hommikune kallistus. On väga suur erinevus, kas laps tunneb end kooli minnes kindlalt või ebakindlalt. Koju tulles võib just kallistus olla see, mis teeb ta rõõmsaks ning laseb tal rahulikult mängida ja koolitöid teha. Kui lapsed kasvavad, eriti poisid, on justkui üha raskem neid kallistada ja neile füüsilist puudutust jagada. Lapse kasvades saab ta suure osa puudutustest läbi mängu – korvpall, jalgpall ning teised kontakti nõudvad mängud. Mõnikord võib tunuda, et poisid tõrjuvad puudutusi. Kui vanemad tunnevad, et just nii see on, siis ei peaks füüsilist puudutust ära jätma. Kuigi võib näida, et nad ei taha seda, vajavad nad tegelikult füüsilist puudutust ikkagi.

Teismelised lapsed võivad olla väga erinevate tuju tõusude ja mõõnadega. Ometi vajavad nemadki füüsilist puudutust. Teismelised vajavad kallistusi ning peavad neid üsna efektiivseks rasketel aegadel, kui nad vajavad tuge. Tihti ei olegi vaja midagi öelda või püüda lohutada, lihtne kallistus annab palju rohkem. Kui teismelised tõrjuvad vanemate kallistusi avalikus kohas, siis tuleb seda mõista ning atagsi tõmbuda. Samas kodus on vanematel võimalik jällegi initsiatiiv enda kätte võtta. Teismelised on justkui täidetud emotsioonide, soovide, unistuste ja mõtetega ning tihti nad tõesti ei taha, et neid puudutatakse. Seda tuleb mõista.

Lapsed ja teenimiskunst

Lapse armastuse keeleks võib olla teenimiskunst, mis aga ei tähenda, et peaksime lapse eest kõik asjad ära tegema. Laps ei eelda, et vanemad on tema orjad. Lapsed lihtsalt vajavad, et aitaksime neid asjades, millega nad ise hakkama ei saa. Kui aga tuleb aeg, mil nad saavad ise hakkama, siis peaksid nad varasemalt meie poolt ära tehtud toiminguid ise tegema.

Laps tunneb end armastatuna, kui vanemad käivad tööl ja teenivad raha, et tal oleks kõik vajalik olemas. Laps tunneb end armastatuna, kui vanemad teevad süüa, koristavad maja, niidavad muru ja aitavad neid koolitöödes. Teenimiskunst on väga tugevalt eale vastav ehk siis lapse eest tuleb ära teha neid asju, mida ta ise ei saa teha. Loomulikult, kui laps on kolmekuune, siis vahetame mähkmeid, toidame teda, peseme. Aga kui laps on üheksa aastat vana, siis saab ta söömise, pesemise ja oma toa koristamisega ise hakkama. Teenimiskunst kui armastuse keel ei tähenda, et vanemad on oma laste jaoks teenijad.

Teenimiskunsti ülimaks eesmärgiks on õpetada oma lastele, kuidas teisi isetult teenida. Meie ülesandeks on kasvatada lastest täiskasvanud inimesed, kes läbi teenimiskunsti suudavad ka teisele armastust jagada. Kuna aga lapsed on loomu poolest enesekesksed, siis ei saa neilt oodata, et nad teeniksid teisi igasuguse motivatsioonita. Lapsi tuleb nende hea käitumise eest premeerida, kas siis hea sõna või millegi muuga. Lastel võtab kaua aega, kuni nad õpivad isetult läbi teenimiskunsti armastust jagama. Meie oleme oma lastele eeskujuks, seda tuleks alati silmas pidada.

Lapsed ja kingitused

Jõulud, sünnipäevad, kooli lõpud – lapsed armastavad kingitusi. Neile võivad kingituste juures meeldida erinevad asjad – selle paberist lahtiharutamine, üllatusmoment, ootus, kingitus ise, selle sümboolne tähendus – kuid neile meeldib kingitustega seonduv. Nad tunnevad, et neid on meeles peetud ja neid armastatakse. Siiski, on lapsi, kelle jaoks on kingitused palju olulisemad kui teiste jaoks.

Kingituse all peetakse silmas peamiselt asju, just nimelt asju. Midagi, mida saab käega katsuda. Jah, kingituse puhul ei ole oluline selle rahaline, vaid emotsionaalne väärtus. See võib olla kivi või teokarp mererannast, aga see võib olla ka midagi hoopis suuremat. Inimese jaoks on kõige suuremaks kingituseks kohalolek. Jah, kohalolek, kuid see ei ole lihtsalt teise inimese jaoks olemas olemine. Kohalolek tähendab, et me veedame inimesega aega. See tähendab, et kui tal on raske, siis me istume tema juures, oleme lihtsalt olemas. See tähendab nii vaimset kui füüsilist kohalolekut. Inimesel peab tekkima tunne, et tema jaoks ollakse alati olemas. Ta peab tundma, et võib alati selle inimese poole pöörduda ning too on temaga suhtlemise suhtes avatud.

Tänapäeva kiire elutempo juures kipuvad vanemad lastega veetmata jäänud aega korvama kingitustega. Tuuakse uusi mänguasju, püütakse uue mobiiltelefoni abil lapse tuju parandada ja suhteid lappida. See pole aga õige, kuna koos veetmata jäänud aega ei saa millegagi korvata. Jah, hetkeks teeb see lapse rõõmsaks, et sai uue mänguasja. Aga kui lapsel on valida, kas vanema kohalolek või uus arvuti, siis suure tõenäosusega valib ta vanema kohaloleku. Mõlemad on suured kingitused, kuid üks neist on lapse jaoks äärmiselt oluline. Kui aga lapse emotsionaalne paak on nii tühi, et tal on vanemate vastu tekkinud negatiivsed emotsioonid, siis ilmselt valib ta ikkagi arvuti. Siis läheb vanematel aega, et lapse süda uuesti võita. See kõlab imelikult – võita uuesti omaenda lapse süda – aga just nii see on. Kui jätame tähelepanuta inimesed, kes on meie jaoks olulised ja kellele me olulised oleme, siis ühel hetkel on nad emotsionaalselt nii tühjad, et ei tunne meie suhtes positiivseid tundeid. Siis tuleb aga meil endal palju vaeva näha, et laps uuesti naeratama saada. Sellise suhte parandamine võib aega võtta nädalaid ja kuid, aga paranemismärke näeme sel teel kindlasti.

Kingitustega ei saa me korvata ühiseid vestlusi, puudutusi, kallistusi ja lapse eest hoolitsemist. Kingituste abil ei saa korvata me seda, et ei aidanud last koolitöödes. Me ei saa korvata ühiseid korvpallimänge, jalutuskäike ja piknikke. Me ei saa korvata lapse juhendamata ja julgustamata jätmist.

Kui lapse armastuse keeleks on kingitused, siis suure tõenäosusega hoolib ta kõikidest kingitustest ning need on üldjuhul tal hästi hoitud ja kindlas koha. Ilmselt näitab ta pidevalt oma koolikaaslastele ja külla tulijatele oma kingitusi. Kingitused on lapse jaoks küll olulised, kuid siiski vajab ta, et vanemad räägiksid temaga ka teistes armastuse keeltes. Ta vajab, et vanemad tunneksid huvi tema tegevuste ja huvide vastu. Ühiselt veedetud aeg on ka tema jaoks oluline.

Lapsed ja kvaliteetaeg

Kvaliteetaeg tähendab eelkõige seda, et lapsele pööratakse jagamatut tähelepanu – keskendutakse vaid temale. Seetõttu ei ole lapsel kasu sellest, kui mängime temaga söögitegemise ajal – vahepeal segame suppi või vaatame kartuleid – vaid pigem tuleks lapsega mängida kas enne või pärast söögitegemist. Uskuge, kartulil ja supil on siiralt ükskõik, kui samal ajal telefoniga räägite või nõusid pesete, aga lapse jaoks on oluline saada jagamatut tähelepanu.

Võib-olla lapse armastuse keel ei olegi kvaliteetaeg, kuid ta siiski vajab vanemate jagamatut tähelepanu. Veelgi enam, kui lapsed käituvad lapsepõlves halvasti, siis võivad nad vaid püüda vanemate tähelepanu saada. Laste jaoks näib ka negatiivne tähelepanu parem kui mittemingisugune tähelepanu.

Kui küsida lapselt, kuidas ta teab, et ta vanemad teda armastavad ja ta vastab teile „Seepärast, et nad teevad minuga igasugu asju koos“ või midagi sarnast, võib see olla märk sellest, et lapse armastuse keel on kvaliteetaeg. Kvaliteetaja puhul ei olegi oluline tegevus, vaid see, et ollakse koos. Tehakse asju koos.

Mida vanemaks saab aga laps, seda keerulisem on temaga aega veeta. Kui laps alles õpib roomama ja käputama, siis me saame kas või põrandal tema kõrval istuda. Kui ta õpib esimesi samme, saame tema juures olla ja teda toetada. Kui aga laps läheb kooli, tekivad koolivälised tegevused ning laps veedab üha vähem aega kodus. Lisaks võivad need koolivälised tegevused olla sellised, millest meie kuidagi osa võtta ei saa või ei oska. Veelgi raskem on aega leida aga siis, kui lapsi on mitu. Pidage meeles, et see, kui ema mängib kolme lapsega lauamängu, ei ole kvaliteetaeg. Ema peab leidma iga lapse jaoks individuaalselt aega, mis on äärmiselt oluline lapse emotsionaalse arengu suhtes.

Kvaliteetaja üheks oluliseks osaks on silma vaatamine. Pilk, millega last vaatame, peaks olema hooliv ja armastav, meeldiv. Kui vaatame last armastava pilguga vaid siis, kui ta meile headmeelt valmistab, ei ole see märk tingimusteta armastusest. Kui laps aga saab mingi pahandusega hakkama, siis peaksime püüdma talle läbi meeldiva pilgu mõista anda, et armastame teda kõigest hoolimata.

Lapsed tunnevad emotsioone ja tundeid nagu täiskasvanudki. Kvaliteetaja üheks aspektiks on teise inimese tunnete ja mõtete vastu huvi tundmine. Lapsedki vajavad, et nende emotsioonide, tunnete, mõtete, soovide ja unistuste vastu huvi tuntakse. Loomulikult on mõned lapsed avatumad kui teised ja sama kehtib ka täiskasvanute puhul. Samas, tuleks meeles pidada, et muredest, probleemidest ja tunnetest rääkimine saab alguse kodust. Mingil määral on seda siiski võimalik õpetada. Kui laps on harjunud oma siseelust rääkima, teeb ta seda ka tulevikus, kui loob erinevatet tasanditel inimsuhteid. Ühtlasi on ta sellisel juhul suure tõenäosusega emotsionaalselt terve inimene.

Lapsed ja tunnustussõnad

Mõned lapsed tunnevad end armastatuna siis, kui kuulevad sõnu, mis neid tunnustavad. Nendeks sõnadeks ei pea olema „ma armastan sind“. Pikka aega enne seda, kui lapsed õpivad ära sõnade tähenduse, suudavad nad siiski vastu võtta erinevaid emotsionaalseid sõnumeid. Lapsed tunnevad hääletooni ja tuju järgi ära, kes räägivad nendega armastavalt ja kes mitte.

Tunnustussõnu on erinevaid. Esiteks, kiitust väljendavad sõnad. Kiitust väljendavad sõnad ei ole need, mis väljendavad meeldimist ja kiindumust. Lapsi tuleb kiita selle eest, mida nad teevad. Kiita saame last millegi eest, mille üle lapsel endal on kontroll. Kiitvad sõnad omavad aga väikest positiivset efekti, kui neid liiga tihti öelda. Seetõttu tuleb nende lausumisega olla ettevaatlik. Jah, hea on öelda „sa oled hea poiss“, aga sellest on vähe kasu, kui seda konkreetse põhjuseta lausume. Palju efektiivsem on neid sõnu lausuda siis, kui laps on millegi positiivsega hakkama saanud ja mille üle tal endal on ka hea meel ning mille kohta ootab ka tema komplimenti. Lapsed saavad suurepäraselt aru, kui neid kiidetakse põhjendatult ja kui vaid selleks, et nende tuju tõsta. Viimasel juhul võivad lapsed lausutud sõnu tõlgendada ebasiiratena.

Teiseks, julgustavad sõnad. Ma ei väsi kordamast, et julgustama tähendab julgust sisendama. Julgustavaid sõnu on mõnikord aga üsna keeruline leida. Siinkohal on oluline meeles pidada, et julgustavate sõnade leidmisel on tähtsal kohal iseenda psüühiline heaolu. Kui oleme negatiivsete emotsioonide mõju all, siis ei tule julgustamisest midagi välja. Julgustamise suurimaks vaenlaseks on viha. Mida rohkem on vanemas viha, seda enam kipub ta seda lapse peal välja elama. Seetõttu on äärmiselt oluline, et tegeleksime oma vihaga täiskasvanulikult ega näitaks seda lapsele välja. Siinkohal tuleb mängu hääletoon, milles lapsega kõneldakse. Olete ehk kuulnud, et lahkelt öeldud sõnad ajavad viha eemale? Proovige seda mõnikord.

„Ma nägin, et jagasid oma mänguasju. Jagamine on väga tähtis. Kui me asju jagame, siis on elu palju kergem.“ See on üks võimalus, kuidas julgustada last olema teiste vastu lahkem ja vastutulelikum. Hoopis teistsuguse efekti annab, kui ütleme „Sa peaksid kuulama, mida teised ka räägivad, mitte ainult enda peale mõtlema“. Lapse kasvatamise eesmärgil on efektiivsem mitte käskida ja sundida, vaid last julgustada. Näiteks, „Mulle väga meeldis, kuidas sa pärast mängu lõppu kuulasid, mida su sõber oma emotsioonidest mängu suhtes rääkis. Teiste inimeste kuulamine on elu tähtis. Suurim kink, mida kellelegi teha saad, on teda kuulata.“

Võib-olla on järgnev teile mõnevõrra tuttav. Üks klassijuhataja andis ühes tunnis igale lapsele valge paberi, kuhu ta palus neil enda nime kirjutada. Seejärel tuli pabereid edasi anda ning igaüks pidi lehele kirjutama midagi selle õpilase kohta, kelle nimi oli paberil. Kirjutada võis ainult positiivseid asju. Ja niimoodi käisid kõik paberid mööda klassiruumi ringi, kuni kõik olid saanud kõigile midagi positiivset kirjutada. Seejärel sai iga õpilane tagasi enda nimega lehe ning luges, mida kõike head teised temast arvasid. Ja kui aastad möödusid, olid enamuse õpilastest need paberilehed alles. Rasketel aegadel aitas just see tunnustussõnadest pakatav paberileht neist nii mõndagi elus edasi. Võib-olla olete isegi midagi sellist kogenud?